(:)kivisildnik: Eesti mõistes olen ise suurkirjastaja

Nii palju raamatuid ise välja andnud, et ta isegi ei tea nende arvu, sõnas kirjanik Sven Sildnik aka (:)kivisildnik Äripäeva erilehes Trükitööstuste ja kirjastuste TOP. Kirjanik lisas, et isegi suured kirjastused ei suuda lubada endale tänapäeval häid toimetajaid ja kujundajaid, et raamatud esteetiliselt kaunid välja näeksid ja kõlbaksid samas ka lugeda. „Raamat ei tohi oma õigekirja ja muude kvaliteetide poolest sarnaneda filmitõlgetele,“ märkis ta hakatuseks isekirjastamise valudest rääkides.

Isekirjastamise teine probleem on raha: profitoimetajatel ja -kujundajatel on tavaliselt hinnad laes ja järjekorrad ukse taga. Kolmandaks probleemiks peab ta professionaalide vähesust ja et tavaline inimene neid ei tunne. Neljas probleem on suhtlemisoskus. „Kui sa professionaaliga suhelda ei oska, siis vihastad ta juba 10 minutiga nii välja, et ta viskab su koos tooliga aknast välja. See on kohutav, kui rumal inimene ei usalda professionaali. Isegi kui inimesel on raha, siis ta võib alandada oma rumalusega spetsialisti nii, et ta võib vihaga mingi käki kokku keerata, aga sealt ei tule ikka midagi.“

Samas möönab, et ta ei saa inimestele öelda, et palgake profitoimetaja või -kujundaja, kui nad ei saa seda endale lubada, kui nad ei ole just väga rikkad.

Kuna kultuur on üks keeruline asi, eriti veel kirjakultuur, soovitab (:)kivisildnik enne kirjutamise peale mõtlemist läbi lugeda 3000 väga head raamatut. „Kui sa oled ikka täielik idioot ja kokku kirjutanud mingisuguse jõleduse, siis ei saa ka toimetaja sind aidata.“

„Tänapäeval me ju teame, et pooled Eesti üliõpilased on kirjaoskamatud. Funktsionaalne kirjaoskus on vähem kui pooltel, mis tähendab, et nad ei saa aru, mis on kirjas ja nad ei suuda midagi ka kirja panna, millest teised aru saaksid,“ avaldas ta nördimust.

Kirjaoskuse parandamiseks soovitab (:)kivisildnik rohkem lugeda ja kirjutada. „Ainult Facebookis lämisedes, emotikone ja laike külvates ja liikuvaid pilte vaadates jääb see ajuosa, mis tegeleb loogika ja verbaalsete võimetega, arenemata ja iseenesest see tööle ei hakka ka.“ 

Eestis võiks samuti korraldada rohkem loovkirjutamise kursuseid, nagu teevad seda Ameerika ülikoolid, kus õpetavad kirjanikud ise, mitte kursuse läbinud. (:)kivisildniku sõnul on raske kirjutada midagi head, kui sa ei tea, mida enne sind või sinu kaasajal on tehtud.

„Mingisugune kirjanduslik silmaring peab olema, sest filmide vaatamine ei ole piisav. Enamik autoreid, kes on algajad ja ajumahu poolest ei hiilga, ei suuda aru saada, et see pole nende ala. Samas õpib mõni viienda raamatuga kirjutama, aga enamik ei õpi ka eluaja jooksul. Ma ikkagi kõigepealt soovitan lugeda raamatuid,“ jätkas ta.

Kui raamat valmis, siis on trükkimine käkitegu

Kui kõige keerulisem töö – hea raamatu valmis kirjutamine – tehtud, on trükkimine kõige lihtsam mure. „Tänapäeval on väga häid trükikodasid, selliseid print-on-demand trükikodasid nagu DiPri, ja kui sul on fail olemas, siis mine sinna ja kõik probleemid lahenevad iseenesest,“ soovitas ta.

(:)kivisildniku sõnul saab DiPrist küsida enda raamatule ka sobivat toimetajat ja kujundajat. Kuid siis tuleb endale selgeks teha, et odav toimetaja on nagu odav Lexus. Ja kui teha lihtsalt enda jaoks 10 raamatut, siis polegi mõtet toimetajat ja kujundajat võtta, sest raamatu hind läheb ülikonna hinda.

Kui kellelgi on kange soov teada saada, mis ta anne väärt on, siis soovitab kirjanik käsikirja viia ikkagi kirjastusse, kus on inimesed, kes oskavad andeid märgata. Kuid kõva tahtmise korral saab ka koleda raamatu poeletile paisata.

(:)kivisildniku sõnul on kirjastajad õnnelikud, kui õnnestub ära müüa 200–300 raamatut ja need on profiasjad. Näiteks kui Kivirähki müüginumbrid olid kaunis äsja 26 000, siis praegu on need 8000 peal ja kukuvad. Samas on just isekirjastajatel sageli õnne. „Üldine kirjastuste ja autorite tase langeb ja lõpuks ikka on kõik muda ja seal mudaliigas ei ole enam nii suurt vahet.“ 

Trükkimise puhul on parim see, et enam ei pea tiraažide pärast muretsema. „Vanasti pidid olema nagu prohvet, sest sobiva tiraaži valik oli vajalik, kui print-on-demand trükikodasid ei olnud. Klassikalises trükikojas alla 300 ei saanud teha, sest kui masina käima panid ja nupu kinni vajutasid, siis ta viskas ikkagi 500 välja,“ rääkis (:)kivisildnik.

Kuid reaalsed müüginumbrid on ju teised ja nii ongi mõistlik raamatuid trükkida print-on-demand printsiibil. Kauplustelgi on oma kogemus ja nad võtavad nii palju, kui nad arvavad, et müüb. Kui müüb hästi, siis tehakse jooksvalt DiPris poolemiljonilise printeriga juurde. „Paned faili ühest otsast sisse ja teisest otsast tuleb värviline raamat välja – lihtne, mis seal siis keerulist on.“

„See on väga võimas teenus, maailma parim masinavärk üldse,“ kiitis (:)kivisildnik. 

Digitaalne trükitehnika on kui loodud algajale kirjanikule või lihtsalt sulesõbrale, sest peale paindlikkuse valida endale sobiv tiraaž, on see alla löönud ka hinnad. „Algajal kirjanikul on tavaliselt kaks hirmu," räägib digitrükikoja DiPri rajaja Andrus Reinsoo. "Hirm selle ees, et raamat jääb ilmumata, sest trükkida on kallis või et seda peab tingimata tegema suures koguses.“

Need hirmud on aga põhjendamatud. Reinsoo ütleb hirmude vaigistamiseks nii: „Trükikojale ei tasu maksta nurka seisma jääva paberihunniku eest. Tänapäeval on võimalik trükkida täpselt nii palju, kui on vaja või hoopis kümne või viiekümne kaupa.“

"Kui luuletaja hakkab müüma juba suuremaid tiraaže, alates 500 eksemplarist, siis on mõistlik teha raamatutrükikojas, aga kuni 500 eksemplarini luulekogud on täiesti mõistlik teha meil,“ tähendas ta, märkides, et see käib just pehmekaaneliste raamatute kohta, sest kõvakaanelisi on juba keerulisem teha.

Trükikoja Pakett tegevjuht Sven-Erik Moorlat ei nõustu Reinsoo väitega ja ütleb: "Olen 100 protsenti kindel, et kui võtta võrdlevalt hinnapakkumised näiteks 300 eksemplari kohta Diprist ja tavatrükikodadest, siis leiab tavatrükikodasid, kus hinnaklass on Diprist soodsam."

Kõvakaaneline köide on tema sõnul märksa kallim ja hoopis teistmoodi toode. „Meie toode ongi mõeldud selleks, et see oleks kvaliteetne ja hea hinnaga ning lugejale kättesaadav,“ lisas Reinsoo.

Mida print-on-demand endast kujutab?

"Digitrükki kasutades saab ettevõtja toota täpselt nii palju, kui vaja. Kui varem pidi kirjastaja tellima trükikojast kindla tiraaži, mis oli üldjuhul suur, et üksiktoote hinda vähendada, siis nüüd saab toota justnimelt siis, kui teatud tootele tekib ostja,“ selgitas Reinsoo DiPrist. Eestis on ka teisi ettevõtteid, mis pakuvad print-on-demand teenust.

DiPri trükimasin ei vaja vaheprotsessides inimkätt. "Raamatu, ajakirja, visiitkaardi või mis iganes trükise tegemiseks tuleb lihtsalt arvutiprogrammile vajalik käsklus (print-on-demand) anda ning profiseade asub tegutsema,“ rääkis ta. „Raamatut tehes suudab masin ilma inimese sekkumiseta lõigata, liimida, freesida, panna kaaned ja sisu ise omavahel kokku ning kogu protsess võtab tõepoolest aega ühe minuti. Efektiivse lahenduse võti ongi arvutiprogrammi ja katkematul liinil tegutseva masina koostöö.“

Ta lisas, et online-trükiraamat tähendabki seda, et ühest otsast läheb fail sisse ja teisest otsast tuleb raamat välja. Tavalises trükikojas trükitakse aga suure masinaga ja raamat läbib mitmesuguseid etappe, nagu voltimine ja lõikamine, liikudes käru peal ühe masina pealt teise peale.

Kulka peaks toetama autoreid, kujundajaid ja kirjastajaid, mitte trükikulusid

Küsimuse peale, kuidas leiab algaja sulesepp endale hea toimetaja ja kujundaja, vastab Reinsoo, et näiteks DiPris on olemas oma kujundajate ja toimetajate võrgustik, keda nad saavad vajadusel soovitada. Samuti saab nende kaudu teha ISBN-koodi ja lepingud poodidega. Ta lisab et lisateenused ei ole mõeldud vaid isekirjastajatele, vaid ka päris kirjastustele.

„Kui raamat on juba PDF-failis valmis kujundatud, siis saab selle meie veebikeskkonda üles laadida, valida sealt sobiva paberi, tiraaži ja hinna ning seejärel lähebki see kohe töösse,“ rääkis Reinsoo. Pärast saab juba muus kokku leppida.

„Minu arvates kogu see trükimaailm sinnapoole sõidabki, et kirjastajatel on oma segment ja isekirjastajatel oma segment. Autor vajab kirjastajat siis, kui tal on vaja raamatut hoolega turundada ja turustada. Kui aga panna raha suurte tiraažide alla ja selgub, et seda lõpuks keegi ei ostagi, siis laokulud tuleb ikka kanda ja see pole enam mõistlik.“

Reinsoo sõnul on Eestis probleem selles, et toetusi jagatakse peamiselt raamatu trükikulude jaoks. „Minu arvates peaks kulka toetama hoopis autoreid, kujundajaid ja kirjastajaid, sest küljendamine, toimetamine ja kujundamine on palju kallim kui trükkimine.

Kirjastused ei aita promo- ja müügitöös

Mida soovitab kirjanik Vahur Afanasjev, kes saavutas käsikirjaga "Serafima ja Bogdan" 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha, algajale kirjanikule, kui too tahab oma raamatu ise välja anda? 

Kui raamat on valmis kirjutatud, siis tasub ette võtta need 3 sammu:

Guugelda välja trükikojad ja võta neilt hinnapakkumised. Tee enda jaoks ülevaade, palju kõik maksma läheb. Eestis on kümneid trükikodasid, suuri on vähem. Mina lasin viimati oma raamatu trükkida Pakettis. Suuremas trükikojas ei ole tingimata odavam trükkida, vaid kõik sõltub formaadist: kas soovid kõvakaanelist või teed brošüüri ja väikest köidet. Kui teha niširaamatut, mis on kunstipärane, siis ilmselt on Pakett ja Greif parimad kohad. Otsi toimetaja ja uuri, palju toimetajale maksta tuleb. Ilma toimetamata pole raamatut mõtet välja anda. Kui sa näed, et mõni raamat on hästi toimetatud ja ilma trükivigadeta, siis võib kindel olla, et korrektor on olnud hea. Toimetajaga tuleb lihtsalt ise ühendust võtta, kuid ega seda 100 protsenti ette ei tea, kellega koostöö sujub.Leia sobiv tiraaž, mis on just ilukirjanduse puhul väga keeruline. Luule puhul ei soovita trükkida üle 300, proosa puhul võiks see olla näiteks 600–700 ringis. Kuna raamatuühiku trükihind sõltub kogusest, siis selleks tuleb võtta pakkumised.

Mis on hästi?

Meil on hästi see, et väikekirjastajad ja isekirjastajad pääsevad lihtsasti oma raamatutega raamatupoodidesse. Näiteks Soomes oli aastakümneid selline süsteem, et ainult kahe suure kirjastuse väljaanded olid kauplustesse oodatud ja teistel oli väga raske raamatuid müügile panna. Soomes on see ka õnneks nüüd juba muutunud. Vahepeal ei võtnud ka Apollo meil väikekirjastusi jutule, aga kuna väga suur hulk ilukirjandushittidest on autorite enda kirjastatud raamatud või väikekirjastuste teosed, on suured raamatuketid isekirjastajatele juba puht ärilistel põhjustel avatud. Mina teen koostööd Rahva Raamatuga ja kogu levi on samuti nende korraldatud. Trükikojast lähevadki minu raamatud otse raamatupoe lattu.

Mis on halvasti?

Mina olen koostöös Eesti kirjastustega avastanud ja kuulnud teistelt ka, et võrdlemisi kõigiga peale Petrone kirjastuse peab promo- ja müügitöö ikkagi ise tegema. Kuid kui sa lased kirjastusel välja anda, aga pead hakkama raamatu esitlusi ise kokku leppima ja leidma arvustajaid, siis väga suurt pointi ei olegi nendel kirjastustel. Trüki korraldamine, raamatu jõudmine raamatupoodi ja arvete tegemine ei ole üldse keeruline. Ja kui kirjanik ise ei suuda, siis saab aidata hea sõber või raamatupidaja.