Kiik: lootsin ja ootasin, et saan ministriks

Tanel Kiik ütles Äripäeva hommikuprogrammis, et uus valitsus keskendub sellele, kuidas tervishoiu rahastust ümber korralda.

Seda, et ühel ilusal päeval võiks selline pakkumine tulla, ma lootsin ja ootasin juba ette. Seda, et see juhtub just nimelt käesolevate koalitsioonikõneluste raames, selles ma loomulikult nii kindel ei olnud, kuna Keskerakonnale kuulub koos peaministriga ainult viis ministrikohta. Meil oli varasemast valitsusest jätkavaid ministreid, lisaks oli väga palju kandidaate pingi peal. Lõpuks tundus erakonna juhtkonnale ja ka mulle endale just praegune lahendus mõistlikuimana.

Tanki mind kindlasti ei pandud. Ise tahtsin seda kohta. Minu jaoks on see valdkond just nende probleemide pärast väljakutsuv ja huvitav. Selle nurga alt, kuidas leida neile lahendusi. On see siis sotsiaalvaldkond, hoolekandeküsimused, tervishoid, tööturuküsimused – need puudutavad iga inimest. Ma ise olen end oma maailmavaatelt kirjeldanud sotsiaalliberaalina. Sotsiaalsem pool on minu jaoks alati olnud oluline. Nii et julgen arvata, et kõigist võimalikest ministriportfellidest sobib see mulle kõige rohkem.

Väga paljus jätkame seda tööd, mis on tänane valitsus teinud. Pigem on küsimus tervishoiureformi lisaraha paremas kasutamises. Raha tuleks kasutada ravijärjekorra lühendamiseks, digitaalsete lahenduste paremaks kasutussevõtmiseks. Palju on räägitud sellest, kuidas mõnes linnas ja linnaosas on väga pikad ravijärjekorrad. Mujal on vastupidi – arst on olemas, aga patsiente pole. Selliseid liikumisi tuleb optimeerida ja selle võrra järjekordi lühendada.

Kindlasti hoolekodukohtade küsimus – keskmisest pensionist selleks ei piisa. Kaalume, kas teha mingisugune kompensatsioonimehhanism ja kuidas see käia võiks. Väga palju sõltub rahalistest võimalustest, kuna see on meeletult kallis teema.

Jüri Ratas on väga pikka aega olnud Eesti tipp-poliitikas. Kõige õigem oleks öelda, et ta tuli tippu Tallinna linnapeana aastal 2005. See teeb tänaseks ligemale 14 aastat. Mina asusin temaga koostööd tegema 2012. aastal. Ta sai väga edukalt hakkama ka sel ajal, kui mind tema meeskonnas polnud. Aus oleks tunnistada, et mina olen Jüri Rattalt vähemalt sama palju õppinud kui tema minult.

Kindlasti leiab Jüri Ratas endale uue büroo juhi. Ühelegi inimesele pole ettepanekut tehtud, kuna kõik on natuke värske veel. Samal ajal on olnud küllalt palju tööd uue valitsuse komplekteerimisega, leppe allkirjastamisega jne. Pole olnud rahulikku aega, et süveneda, kuidas seda kohta kõige mõistlikum täita oleks.

Mugavaks ma seda ei pea. Kaja Kallas kasutab enda põhiseaduslikku õigust, et neid kõnelusi pidada. Ta on lubanud tulla esmaspäeval parlamendi ette enda valitsuse nägemusega ja siis riigikogu hääletab kas poolt või vastu. Seega on praegu kõik ikkagi hüpoteetiline, ma olen täna alles ministrikandidaadi kandidaat. Vähemalt nädal-kaks olen kindlasti ise peaministribüroo juhi ametikohal edasi. Praegu tundub kõigi eelduste kohaselt, et uus valitsus astub pigem ametisse aprilli lõpus või isegi mai alguses.

Ma kuulan väga paljude inimeste nõu. Suuremate vigade vältimiseks ja ka ise hea nõu andmiseks on väga oluline laiapindne suhtlemine. Poliitikute tasandil kuulan kindlasti Jüri Ratast ennast, erinevaid peaministri büroo töötajaid, Keskerakonna büroo inimesed. Laiemalt kuulan enda tuttavate ja sõprade nõu. Ma kuulan ka ajakirjanike nõu. Võimalikult lai ring annab mõistliku kindlustunde otsuste langetamisel.

Ma saan aru, et meediale meeldivad kõlavad pealkirjad ja seetõttu seda hüüdnime kindlasti ette ei heida. Kui ma ise peaksin ütlema, kes on leppe peaarhitektid, ütleksin ma, et nendeks on kolme erakonna esimehed. Kui enda rolli siin kirjeldada, siis ma võib-olla olen selline ehitusinsener, kes aitas siis, kui otsus oli sündinud, valitsust kokku panna ja koalitsioonilepingut kirjutada.

Keskerakonna valija on olnud kõige rohkem kahevahel, EKRE ja Isamaa omad on olnud leppe vastu toetavamad. On näha, et Keskerakonna valijate seas on toetus järk-järgult siiski tõusmas. Võib-olla esialgsed hirmud on koalitsioonilepinguga maha saadud. Loomulikult tuleb tööd tuleb teha. Ma üldse ei alahinda neid inimesi või nende muresid, kes koalitsiooni ühel või teisel põhjusel pelgavad. Nendega tuleb kindlasti tegeleda, nende kartusi tuleks leevendada. Kindlasti ei tohi neile anda täiendavat põhjust muret tunda.

Loomulikult olin tutvunud EKRE programmiga ja olin ka kuulnud nende väljaütlemisi, milles, tuleb tunnistada, on väga suur osakaal selliseid, millega on raske, kui mitte võimatu nõustuda. Loomulikult ei seadnud me endale illusioone, et leiame nendega ühisosa kiiresti. Üks näide, mida Reps juba tõi, oli seesama naiste valikuvabaduse teema. Minu jaoks oleks niivõrd tundlikele ja isiklikele küsimustele kohatu koalitsioonilepingus suuniseid anda. Arvan, et lõplik sõnastus, mis programmi sai, on suhteliselt mõistlik.

Minu jaoks vastuvõetav koostöö iga parlamenti valitud erakonnaga. Suurem osa erakondade programmidest kattub. Ma väidan isegi, et EKRE ja Reformierakonna programmid kattuvad pooltes küsimustes, näiteks maaelu, regionaalpoliitika, sotsiaalvaldkond, tervishoid. Vaid välispoliitiline hoiak ja rahapoliitika on neil erinevad.

Kardinaalseid muutusi seal tõepoolest ei tule. Oleme seadnud eesmärgiks, et see võiks sõltuda laste arvust peres. Ka praegu on teatavaid soodustusi tulenevalt laste arvust. Nüüd tuleb nüansid läbi rääkida. Võtsime ka suuna, et hiljemalt 2020. aasta eelarve läbirääkimistel tuleb lauale küsimus, kuidas tagada, et keskmine pension, mis tõuseb üle 500 euro, jääks endiselt maksuvabaks. Kuid selliseid suuri põhimõttelisi muutusi nagu Reformierakond lubas, et 500 euro tulumaksu vabaks kõigile, ei tule.

Mulle meeldib, et tagantjärele on ka Andrus Ansip tunnistanud, et ega tegelikult poleks selleks lubaduseks rahalist katet olnud. Valimisprogramme koostades tundus kõikidele erakondadele, ka Keskerakonnale, et rahaline seis ja tuleviku väljavaated on lihtsamad, kui nad tegelikult on.

Kuula intervjuud Tanel Kiigega SIIT.