Jaak Nigul: kui ettevõtlusest kuu aega maksuraha ei tuleks, näeksime, kuidas riik kinni jookseb

Tundub lihtne, aga teatud grupid seda tänini ei mõista või ei taha tunnistada. Arusaam, et raha tuleb seinast ja piim poest, näib olevat niivõrd juurdunud, nn lumehelbekeste ühiskond juba sedapalju käegakatsutav, et neile ilmingutele vastu seismine tundub võitlusena tuuleveskitega.

Aga nagu Nigul ise ütleb – midagi on vaja riigiametnike teadlikkuses ja avalikus suhtumises töösturitesse, sh puidutöösturitesse ja ettevõtjatesse üldse muuta, sest vastasel juhul lõpetame oma hääbuva rahvaarvuga vaesuses vireleva väikeriigina kusagil Euroopa perifeerias ja kellelgi pole meiega asja.

Tänavu presidendilt Valgetähe IV klassi teenetemärgi saanud Jaak Nigul teab mida räägib, sest on alates aastast 2002 juhtinud erinevaid ettevõtmisi, suurim neist äriprojektidest, kui nii võib öelda, on kahtlemata tema isa Olev Niguli enam kui 40 aasta pikkuse juhtimise all edenenud Tarmeko.

Nigul muutub morniks, kui teeb juttu levinud arvamusest, et riik annab meile heaolu. Tegelikult on riigil kasutada vaid maksumaksjate annetatud maksuraha. Samas on Eestis välja kujunenud maksude optimeerimisele suunatud ärikultuur. Näiteks 2016. aastal kandis 90% maksukoormast 6397 ettevõtet, samas kui registreeritud ettevõtteid oli meil ca 120 000. Järelikult suur osa neist ei maksa makse.

„Miks kümned tuhanded makse optimeerivad ettevõtjad arvavad, et vaid umbes 6400 peavad üleval pidama tervet riiki?” küsib Nigul.

Kui alguses kujunes Tartu metsa-, hilisema mööblikombinaadi juhtimine selle pikaaegse direktori ja hilisema erastaja Olev Niguli elutööks, siis nüüdseks on Tarmeko ettevõtete grupi arendamisest saanud juba perekonna elutöö, sest enam kui 15 aastat on grupi eesotsas ja omanikeringis Olevi pojad Jaak ja Ago Nigul.

Muide, 1961. aastal Tartu metsakombinaati tööle tulnud ja 1964. aastal selle direktoriks saanud Olev Nigul tähistas 22. aprillil oma 91. sünnipäeva.

Keeruline on üheselt öelda, miks mõned toona erastatud ettevõtted on ellu jäänud, mõned mitte. Võimsaim mööblitööstus, mis omal ajal erakätesse läks, oli ilmselt TVMK, millel oli ka kõige kallim kinnisvara, mis tänaseni on Tallinnas väga väärtuslik maatükk, aga sellele vaatamata seda ettevõtet enam tööstusena pole. Lõpuks taandub kõik sellele, et mingil hetkel tehakse kas õigeid või valesid otsuseid. Meie oleme ka eksinud ja maksnud selle eest päris kõrget valuraha.

See ei sõltu niivõrd sellest, kas järgmine juht on eelmise poeg või tütar, vaid ikka sellest, kas ta oskab õigel ajal õigeid valikuid teha. Kui ta teeb vale otsuse, siis ei aita see järjepidevus ka enam midagi.

Õige otsus on olnud aeg-ajalt teatud ärisuundade sulgemine ja uutele keskendumine. Kui paljukirutud exceli-tabel ikka näitab, et olemasoleva kulubaasiga ja turuhindadega mingit toodet toota ei kannata, siis tuleb see ära lõpetada. Kui me 2007. aasta lõpus panime männimööbli tootmise kinni, siis nüüd saame mõelda, et see oli õige otsus. Aga tänaseks on olemas ka teadmine, et me oleks pidanud selle sulgema juba viis aastat varem. Meile tundus, et pole enam mõtet teha, aga emotsionaalselt oli see väga raske otsus.

Loe täismahus artiklit Äripäeva teemaveebist Metsamajandusuudised.ee.