Advokaat: suvaotsused ehitustegevuses võivad hävitada inimeste elud

Ohutuse tagamine saab alguse ehitise projekteerimisel, sest seal tekkivaid lahendusi asuvad ehitajad realiseerima.

Hiljuti lõppes kohtuvaidlus, kus paluti tühistada ehitusluba ligi viie sajandi vanuse ja UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluva muinsuskaitsealuse hoone ümberehituseks. Ehitusprojekt nägi muu hulgas ette hoone keldri süvendamist ligi meetri võrra ja hoone korruselisuse suurendamist, kavandades vahekorrused kõrge viilkatuse alla. Heas korras oleva hoone puhul, kus võimalikud ohud on läbi täpsustavate uuringute ennetatud, ei tohiks selline ümberehitus probleem olla.

Ent see hoone ei olnud heas korras – see oli tugevalt vajunud ning korralikult kaldus oli ka hoone fassaad. Hoone seisukord viitas selgelt asjaolule, et vundament ei ole kõige paremas olukorras. Vundamendi vajumisele ja sellega seotud probleemidele juhtisid tähelepanu ka enne ehitusloa väljastamist tellitud ehitusekspertiisid.

Antud juhul ei pööranud aga ehitusloa väljastaja sellele tähelepanu, isegi ehitusgeoloogia väljaselgitamist ei peetud oluliseks. Nii väljastatigi ehitusluba, mis lubas keldri ilma ehitusgeoloogiat täpsustamata sügavamaks kaevata ning suurendada veelgi niigi vajunud vundamendi kasutuskoormust. Ka ilma ehitusalaste eriteadmistega inimesel tekiks kahtlus, kas olukorras, kus vundament ja seinad on vajunud, on kõige mõistlikum keldrit veel meetri jagu süvendada ja vundamendile lisakoormust kavandada.

Miks aga ehitusloa väljastajal seda kahtlust ei tekkinud, jäigi selgusetuks. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv hoone võiks ju ametnikult automaatselt kõrgendatud tähelepanu pälvida. Riigikohus menetlusest keeldumist ei põhjenda.

Antud juhul jäi küll ehitusluba kehtima, kuid pole kindel, kas seda ka realiseerida saab. Ehitustegevusega alustamiseks ei piisa ainult ehitusloast, vaja on ka ehitise omaniku või kaasomaniku nõusolekut faktilise ehitustegevusega alustamiseks. Avalik-õiguslik ehitusluba ei asenda eraõiguslikku kokkulepet ja antud asjas eraõiguslik kokkulepe senimaani puudub.

Kindlasti on igal projekteerijal või ehitajal varnast võtta rida näiteid, kus ehitus- või kasutusloa väljastamiseks nõutakse põhjendamata vajadusega uuringuid. Näiteks kütteseadmete mürauuringut hoolimata sellest, et tootja paigaldusjuhis ütleb, milline on kütteseadme müratase. Kasutusloa väljastaja nõudel aga tulebki koostada kulukas uuring, sest naaber ütles, et teda see küttesüsteemi müra häirib. Või kui suure klaaspinnaga akende puhul nõutakse täiendavate tugipostide paigutamist, kuna ehitusloa väljastajale tundub, et sellise suurusega avatäide võib olla ohtlik hoolimata tootja antud paigaldusjuhisest, mis ei näe ette tugipostide paigutust.

Mõistus tõrgub uskumast, et loa väljastaja lähtub ohutuse tagamise küsimuse hindamisel ja otsustamisel lihtsalt oma suvast, aga mõnikord tundub see tõepoolest nii olevat.

Paraku ei anna ka olukord, kus ehitusluba on korrektselt väljastatud, aga kasutusluba puudub, kindlustunnet selles, et tegelikult valmisehitatu ja juba kasutusele võetu on üldse see, millest ehitusluba pajatab, sh kas valmisehitatu vastab neile nõuetele ja on ohutu.

Epohhi loovalt mõjub hiljuti jõustunud kohtulahend, kus tootmishoone põlengu tagajärjel kahjustada saanud naaberehitise omanik jäi ilma kahjuhüvitisest, sest kahju saanud hoone ei vastanud ehitusloale ja sellel ei olnud kasutusluba.

Nimelt näitasid tõendid, et tootmishoone põlengus kahjustada saanud naaberkinnistu hoone oli küll ehitusloaga, ent see oli taotletud ja saadud tagantjärele, kui hoone ise juba faktiliselt valmis oli.

Ehitusloa kohaselt oleks naaberkinnistu hoone pidanud olema kõrgeima tulepüsivusklassiga, ent tegelikult oli valmisehitatu madalaima tulepüsivusklassiga.

Ehitusprojekti järgi pidi tootmishoonepoolne naaberkinnistu sein olema tulekindlate avadega. Reaalsus oli aga, et tootmishoone poole olid suunatud lisaks kõigele muule ka naaberkinnistu katlamaja korstnad ja värske õhu võtu avad.

Naaberkinnistu hoonel, mida tegelikult oli küll aastaid ettevõtluseks kasutatud, puudus aga kasutusluba.

Olulised vastuolud ehitusloaga olid seetõttu ka tuvastamata.

Kõiki asjaolusid hinnates jõudsid nii maa- kui ka ringkonnakohus järeldusele, et pole välistatud, et naaberkinnistu hoone võis oma olulistele nõuetele mittevastavusega, sh mittevastavusega tule­ohutusnõuetele, hoopis ise tootmishoonet ohustada, seejuures olla tulekahju põhjustajaks.

Kasutusloa menetluses oleks naaberhoone puudused ilmselgelt välja tulnud.

Paraku ei pruugi ka sisuliselt menetletud ehitus- ega ka kasutusluba tagada ohutust. Seda, et ehitusettevõtjad ise ohutusele läbi sõrmede vaatavad, kinnitab kahjuks ka statistika – ehitussektor on jätkuvalt tööõnnetuste esirinnas.

Projekteerijad eksivad samuti, ent projekteerija vead peaksid saama tuvastatud ja likvideeritud enne, kui need reaalselt betooni valatakse.

Ehitusprojekti kontrollib ehitusloa väljastaja ja asjatundlik omanikujärelevalve, suuremate ehitiste ehitusprojektidele tuleb enamasti teha ka nõuetele vastavuse ekspertiis. Ent ka see ei taga alati ohutust.

Kindlasti on paljudel meeles veel nii Solarise kinolae varing, mis õnneks oli inimohvriteta, kui ka pool aastat tagasi Tammsaare pargis vana turuhoone väljakaevamisel toimunud varing, mis lõppes kahjuks ühe ehitusmehe surmaga. Solarise puhul on teema kohtus lõpuni vaieldud, Tammsaare pargi osas uurimine alles käib.

9. mail ilmus Äripäeva tellijatele erileht Ehitusõigus ja kinnisvara, mis valmis koostöös Derling Primus advokaadibürooga.