Ettevõtjad: majandus pole kellegi asi

Chemi-Pharmi juht Joonas Lahe selgitas, et kui seni on Eesti ettevõtted konkureerinud hinnaga, siis see pole enam võimalik. Ka asukoht pole enam konkurentsivõimeline.

„Näiteks meie oleme keemiatööstuses ja suurem osa tooraineid tuleb Kesk-Euroopast. Toome toorained siia Eestisse, paneme need pakendisse ja siis viime need samamoodi Kesk-Euroopasse, et seal kohapealsete mängijatega konkureerida. See on üha keerulisem,“ selgitas ta. „Peamegi leidma uued moodused, kuidas konkurentidest parem olla.“

Eesti eelised on seni olnud ka läbipaistvus ja kiire asjaajamine. „Meie valdkond on väga reguleeritud. Kui teha mingeid regulatiivseid toiminguid kuskil Lõuna-Euroopas, siis see on väga keeruline, läbipaistmatu ja bürokraatlik protsess,“ selgitas Lahe.

Siiski on paisuv bürokraatia üks ettevõtlust lämmatavaid tegureid, rõhutab Tööandjate keskliidu volikogu aseesimees ja OIXIO Grupi juhatuse esimees Ivo Suursoo. Tema eestvedamisel sõnastasid ettevõtete ühendused majandusleppe vormis sammud riigile ja ettevõtjaile majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks ning bürokraatiale päitsete pähe panemine on üks soovitustest riigile - tuleks kaaluda, kas otsused ja uued kohustused aitavad konkurentsivõimet kasvatada või mitte.

„Eesti on Euroopa jaoks äärelinna viimase tänava tupik,“ selgitas Suursoo ja seetõttu peavad nii ettevõtted kui majandusruum konkureerimiseks eristuma. „Äri tehakse nendega, kellega on lihtsam äri teha. Mida kaugemal oled põhilistest keskpunktidest, seda tähtsam, et sinuga oleks lihtne äri teha.“

Ettevõtetele tähendab eristumine konkurentsivõime kasvatamist suurema lisandväärtusega toodete ja teenuste müümiseks ehk innoveerimist, efektiivsuse kasvatamist, suuremat koostööd ja ambitsiooni tõstmist, ekspordimüüki kasvatades või ekspordi sihtriikide ringi laiendades. Viimane on Lahe sõnul miski, mida võib praegune kriis ja oluliste eksporditurgude langus tagant tõugata –kui senised sihtriigid kaupa vastu ei võta, tuleb leida uued.

Konkurentsivõimeline majandusruum on aga ettevõtjate hinnangul lisaks vähesele bürokraatiale stabiilse ja lihtsa maksukeskkonnaga, pakub piisavalt töökäsi ja mõistliku hinnaga energiat ning viib rahvusvahelisi algatusi nagu Euroopa roheline kokkulepe ellu moel, mis toetab ettevõtete konkurentsivõime kasvu.

Lisaks eeldab see riigilt investeeringute suurendamist innovatsiooni ja teadus-arendustegevustesse, kapitali kättesaadavuse tagamist ja Eesti atraktiivsuse hoidmist välisinvesteeringuteks.

Sisuliselt saadavad ettevõtjad leppega riigile sõnumi, et kui meie pingutame, siis ärge visake kaikaid kodaratesse, rõhutas Eesti pakendi- ja trükitööstuse liidu juht Katre Savi. Siiski oleks see miinimumprogramm.

„Ettevõtjad üksi saavad väga hästi hakkama, aga kui siia riik loob viljaka mulla, siis on meil äkki võimalik kiiremat kasvu teha kui Euroopas keskmiselt,“ rääkis Suursoo. Seda ootab ka ühine unistus ehk strateegia Eesti 2035, mille järgi areneb majanduse tootlikkus järgmise kümnendiga 110%ni Euroopa keskmisest.

Säärane arenguhüpe ei juhtu iseenesest ja seni tehtut jätkates, sest areng selle eesmärgi suunas peaks olema senisest kaks korda kiirem. „Oleme põhjusega uhked selle üle, et toome Eestisse aastas 300-400 miljonit eurot välisinvesteeringuid, aga murelikuks teeb, kui samal ajal jääb kaks korda nii palju investeeringuid Eestisse tegemata. Ja see on majanduskeskkonna küsimus,“ märkis Suursoo.

Kolmandat aastat kestev majanduslangusest ja riigi kroonilisest rahamurest hoolimata napib Suursoo sõnul ühiskonnas mõistmist, et ühiskonna arengu rahastamiseks vajalik väärtus luuakse just ettevõtluses ning edasiseks arenguks on vaja ambitsiooni julgemate valikute tegemiseks. Ühiskondlik kokkulepe aitaks seda üldsuses fookusesse tõsta.

„Ettevõtjatel on tunne, et riik tegeleb, ja peabki tegelema, väga paljude asjadega korraga, aga majandus ei ole riigile fookuses. Kui tahame midagi majanduses ette võtta, siis peaksime seda tegema koos riigiga,“ rõhutas Suursoo.

Lisaks kõneleb Eesti kogemus suurte ja kogu ühiskonda puudutavate muutuste juures just ühiselt tegemise edulugudest. „Näiteks Tiigrihüpe. Ei olnud nii, et kõik ühel päeval ärkasid,“ märkis Suursoo. „Ühiskondlikku teadvusesse jõudis arusaamine, et lähitulevikus ootab meid ees teistsugune ühiskond, mis on palju digitaalne. Sinna jõudmiseks on vaja alustada sellest, et kõikidesse koolidesse jõuaksid arvutid.“

Tagasi hoiab ka vähene nälg midagi teha ja saavutada ehk ambitsioon. Antropoloogi Keiu Telve meeskonna juhtimisel eelmisel sügisel klassikalisi tööstusettevõtteid küsitlenud kuulsid vastuseks, et tööstuste juhid ja omanikud hoiaks pigem konservatiivset joont.

“Oleme midagi saavutanud, vastutame oma kogukonna inimeste eest ega taha liiga palju riskida, sest tahame nendele inimestele stabiilne tööandja olla,” võttis Suursoo ettevõtjate hinnangud kokku.