Piloodi päevik, osa 1 | Tagaistmeteta Taycan kiirendab hüperautodel eest. Aga edasi?

Inimese silmamunad kaaluvad vaid umbes 7,5 grammi kumbki. Sama palju kui eurone münt. Sestap on pehmelt öeldes veider kahtlustadagi, et sa tunned oma silmade massi. Ent Porsche Taycan Turbo GTga täie jõuga kiirendades tahaks käsi kodulaenulepingul vanduda, et kahe euro kukla poole surumist tõepoolest ongi selgesti tunda.

Inimene teeb tavaolekus ühe hingetõmbe iga nelja-viie sekundi tagant. Porsche elektrilise sedaani kõige kiirem versioon sööstab 0–100 km/h kaks korda lühema ajaga. Täpsemalt 2,2 sekundiga. Nullist sajani poole hingetõmbega.

Ühel hetkel seisad paigal sama liikumatult nagu Seaküla Simsoni betoonist tuvi ning sõna otseses mõttes kaks sekundit hiljem liigud hooga, mille eest Imavere kiiruskaamera teeks pilti.

Üks. Kaks. Sada.

Kas ma kardan? Tegelikult mitte, aga tunne on küll niisugune, sest kaelalihased on täiesti pingul. Seda aga selleks, et hoida pead umbes samasuguse nurga all nagu tippsuusahüppaja tervet keha. Hirmus ei pruugi olla, kuid ilmselgelt nõuab selline situatsioon täit tähelepanu.

Über-Taycan tormab edasi. 0–200ni tuleb 6,4 sekundiga – ühe vine’i vaatamise ajaga (mäletate neid veel?). Pea püsib „ründeasendis“, pupillid avarduvad …

See on kõige kärmemalt mööda sirget kihutav tänavasõidu-Porsche, mis eales tehtud. Kiirem kui uhiuus 911 GT3 RS. Kiirem kui 911 Turbo S. Isegi kiirem kui kümmekonna aasta tagune 918 Spyder või ülejäänud Püha Kolmainuks kutsutud hüperautod Ferrari LaFerrari ja McLaren P1.