USA endine välisminister Kissinger: kuidas Ukraina kriisi lõpetada

Kissinger, kes nendib, et on oma pika elu jooksul näinud mitme sõja puhkemist, tuletab meelde, et poliitika proovikivi pole mitte sõja alustamine, vaid selle lõpetamine.

Endise välisministri hinnangul ei ole mõistlik sundida Ukrainat poolt valima - lääs või ida. Pigem peaks Ukraina toimima sillana lääne ja ida vahel.

Venemaal tuleb loobuda Ukrainat satelliidi staatusesse sundimast, läänel aga aru saada, kui sügavad ajaloolised ja kultuurilised sidemed Venemaad ja Ukrainat seovad. Venemaa jaoks ei saa Ukraina kunagi olema tavamõistes välisriik, Kiievi Venemaalt sai alguse Venemaa ajalugu ja hakkas levima õigeusk.

ELil tuleb Kissingeri hinnangul möönda, et bürokraatliku venitamise ja strateegilise elemendi allutamisega kodumaisele poliitikale, kui räägiti Ukraina suhetest ELiga, on läbirääkimised lastud kriisiks paisuda. Välispoliitika on prioriteetide reastamise kunst, tuletab välispoliitika Grand Old Man meelde õpikutõdesid.

Lühike iseseisvus

Otsustavaks elemendiks on ukrainlased ise oma keerulise ja kirju ajaloo ja riigisisese sisulise lõhega. Iseseisev on Ukraina olnud vaid 23 aastat. Selle liidrid pole veel õppinud kompromisside kunsti, kirjutab Kissinger, märkides, et seni, kuni riigi üks pool üritab end teise üle kehtestada, pole probleemile lahendust. USA jaoks oleks tark poliitika saada lõhenenud Ukraina isekeskis koostööle, mitte et üks pool teise üle valitseks. Viimane oli ka Julia Tõmošenko ja Viktor Janukovitši vastasseisu põhiolemus.

Venemaa ja lääneriigid ning ammugi mitte Ukraina erinevad jõud pole sellest printsiibist lähtunud, nendib Kissinger. Kõik on aidanud olukorda vaid hullemaks muuta. Ja mis puudutab Venemaa presidendi Vladimir Putini demoniseerimist, siis see ei ole poliitika, nahutab Kissinger lääneriike. "See on alibi poliitika puudumise pärast."

Putinil tuleb aru saada, et sõjaline sekkumine ei too muud kui uue külma sõja. USA peab loobuma Venemaa kohtlemisest hälvikuna, kellele tuleb kannatlikult õpetada Washingtoni kehtestatud reegleid. Kumbki pool ei hiilga vastaspoole motiivide, väärtuste ja psühholoogia tundmisega.

Kissingeri nägemus

Kõik osapooled peaksid keskenduma lõpptulemusele, mitte üritama üksteist ähvardustega üle trumbata, manitseb Kissinger ja pakub välja oma nägemuse, kuidas olukord võiks laheneda.

1. Ukraina peaks saama ise otsustada oma majandusliku ja poliitilise kursi üle.

2. Ukraina ei peaks liituma NATOga.

3. Ukraina peaks saama valitsuse, mis ühendab ja kaasab riigi kõik osapooled. Nii nagu hiljuti endise USA presidendi Jimmy Carteri omaaegne julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski, soovitab ka Kissinger Ukraina puhul n.-ö. Soome mudelit.

4. Maailmas praegu kehtivate reeglite järgi ei ole Venemaal võimalik Krimmi annekteerida, küll aga võiks Krimmile kaaluda suuremat autonoomiat.

Kissinger nendib, et see ei ole retsept, mis ta on kirja pannud. Küll aga on need printsiibid, millest tuleks lähtuda kriisile lahenduse otsimisel. Loomulikult ei ole need kõigile osapooltele ühtmoodi aktsepteeritavad.

"Proovikivi polegi mitte kellegi absoluutne rahulolu, vaid tasakaalustatud rahulolematus," kirjutab Kissinger. Kui aga nende printsiipide põhjalt lahendust ei teki, läheb vastasseis ainult hullemaks, hoiatab ta. Ja aeg tiksub.