Ärme kägista majandust

Miks meie naaber Venemaa suuresti toornaftat ja gaasi ekspordib ning sellele omalt poolt vähe lisaväärtust annab? Sest majanduskeskkond on ettearvamatu ja ebaturvaline, investeeringuid näiteks toornaftale lisaväärtust andvatesse tehastesse ei juleta teha – ja ei tehtagi. Mis meil sellest?

Kahjuks on juba pikemalt kestnud stagnatsioon meidki viinud arvamusele, et riigi ülesehitamise töö on 20 aastaga ära tehtud ja nüüd ei ole vaja midagi teha.

Riigi tasemel tegeldakse pseudoprobleemidega ning raha ühest taskust teise tõstmisega, mis ei anna muud efekti kui saadab signaali, et mitte midagi ei ole kindel – üks päev maksud tõusevad, teisel päeval langevad, osa toetusi tuleb, järgmisel päeval need kaovad. Sellised väiksed eksperimendid ja üheprotsendised muutused tekitavad ainult aruandluskoormust ja tühja tööd ning suurendavad ebakindlust seadluslikus korras.

Kui inimene otsib tööd ja käib töövestlustel, siis vaevalt ta valib tööpakkumise, kus öeldakse, et ega me veel täpselt ei tea, millal sa tööle tuleksid ja mida sa tegema hakkaksid; ei ole ka selge, kas palka saad nii palju või 20% rohkem, ja võib-olla pannakse ettevõte üldse kinni. Inimene otsib ikkagi kindlust ja selgust – sama on investeeringutega.

Me oleme juba tänaseks Eestis loonud olukorra, kus investeeringute ideed seisavad riiulis või vaadatakse Eestist väljapoole, sest meil võivad tuuled üleöö suunda muuta ja uued kaikad äritegemisel kodaratesse lennata.

Üks õigustus mõtlematule maksude ja aktsiiside tõstmisele on, et toetame lastega peresid. See on muidugi õige, kuid teisest taskust veel rohkem raha ära võtta üleüldise hinnatõusuga ei toeta esialgset eesmärki, vaid töötab sellele vastu.

Me tahame, et meid sünniks juurde ja rahvaarv kasvaks või vähemalt ei hääbuks. Kui aga investeeringuid ei juleta teha ebaselge majanduskliima tõttu, siis mina ei tea samas ka kedagi, kes pereplaneerimisel majandusliku poole kõrvale jätab – kui ikkagi töökohad vähenevad ja ostujõud väheneb, siis lapsi ka ei sünni.

Tänaste tegevustega nõrgestame oma majandust, pikemaajalises perspektiivis muudame oma majanduse väiksemat lisaväärtust loovaks ja riigi vaesemaks.

Raha tuleb majandustegevusest ja erasektorist – see on nagu organism, mille eest tuleb hoolt kanda. Selle asemel, et kõigile jäsemetele ja kaela ümber žgutte toppida, tuleb neid hoopis vähendada, et mitte meie niigi väikest majandust ära kägistada.