Uus Ukraina on Euroopa võiduvõti

Euro struktuuriliste puuduste tõttu on Euroopa võimud pidanud saavutama meistriklassi kunstis, kuidas rabeleda läbi ühe kriisi teise järel. Seda tuntakse üldiselt edasilükkamistaktikana, ehkki antud juhul lükatakse edasi justkui ülesmäge, nii et lükatav vajub aina lükkaja peale tagasi. Kuid Euroopa seisab praegu vastakuti vähemalt viie kriisiga korraga: neli sisemist – euro, Kreeka, sisseränne ja Briti referendum teemal, kas jääda Euroopa Liitu või mitte – ning üks väline, Venemaa agressioon Ukraina vastu. Erinevad kriisid kipuvad üksteist võimendama. Nii üldsus kui ka võimud on masendatud. Mida saab teha, et desintegratsiooni protsessi peatada ja ümber pöörata?

Ilmselgelt ei saa kõiki viit kriisi korraga lahendada. Tuleb mõnda neist eelistada, jätmata teisi samal ajal tähelepanuta. Ma olen visalt väitnud, et Ukraina peaks olema prioriteet. Sisekriisid kipuvad jagama Euroopa Liitu võlgnikeks ja laenuandjateks riikideks, Ühendkuningriigiks ja Mandri-Euroopaks, „saabumis-” ja „sihtkohariikideks”. Väline oht nagu Venemaa agressioon Ukraina vastu peaks aga Euroopa Liitu hoopis ühendama.

On olemas uus Ukraina, mis on kindlalt otsustanud saada vana Ukraina vastandiks. Vanal Ukrainal oli palju ühist vana Kreekaga, mida oli väga raske reformida: majandus, mida valitsesid oligarhid, ja poliitiline klass, mis kasutas oma positsiooni isikliku kasu eesmärgil, mitte rahva teenimiseks. Uut Ukrainat aga inspireerib 2014. aasta veebruaris toimunud Maidani revolutsiooni vaim ja nende püüdlus on riigi radikaalne reformimine. Koheldes Ukrainat nagu teise järgu Kreekat, riskib Euroopa sellega, et muudab uue Ukraina tagasi vanaks Ukrainaks. See oleks aga saatuslik viga, sest uus Ukraina on üks Euroopa suurimaid eeliseid, nii Venemaa agressiooni vastu seismisel kui ka püüdes uuesti saavutada ühtekuuluvusvaimu, mis iseloomustas Euroopa Liitu selle algusaegadel.

Ma leian, et mul on õigus seda väita, kuna tunnen uut Ukrainat hästi nii tänu oma Ukraina fondile kui ka isiklikule seotusele selle riigiga. Selle aasta alguses arendasin ma välja nn võidustrateegia Ukraina jaoks ja lasin selle Euroopa võimude seas ringlema. Kirjeldasin seda strateegiat ka veebruarikuise The New York Review’ lehekülgedel.

Putin süüdistab vaenulikku Läänt

Ma väitsin, et Venemaa-vastased sanktsioonid on vajalikud, kuid mitte piisavad. President Vladimir Putin on arendanud välja praeguse olukorra väga eduka tõlgenduse, millega ennast sanktsioonide vastu kaitsta. Ta väidab, et kõik Venemaa majanduslikud ja poliitilised raskused on tingitud Lääne võimude vaenulikkusest, kes tahavad jätta Venemaad ilma tema õiguspärasest kohast maailmas. Venemaa on nende agressiooni ohver.

Putini väide apelleerib Venemaa kodanike patriotismile ja palub neil ära kannatada raskused – kaasa arvatud majanduslik ebastabiilsus ja puudus –, mida sanktsioonid põhjustavad. Raskused õigupoolest toetavad tema väidet. Ainus viis tõestada, et Putin eksib, on leida parem tasakaal Venemaa-vastaste sanktsioonide ja Ukraina toetamise vahel.

Minu nn võidustrateegia propageerib tõhusat rahalist toetust Ukrainale, mis kombineeriks suurt eelarvelist abi taskukohase poliitilise riski kindlustusega, samuti muid stiimuleid erasektorile. Koos radikaalsete majanduslike ja poliitiliste reformidega, mida uus Ukraina on innukalt valmis läbi viima, muudaksid need meetmed Ukraina investoritele atraktiivseks. Majandusreformide tähtis lüli on riikliku gaasimonopoli Naftogazi restruktureerimine, liikumine praeguste kunstlikult madalate gaasihindade juurest turuhindadeni ning puudustkannatavatele majapidamistele gaasi ostmiseks otsetoetuste pakkumine.

Poliitilised reformid keskenduvad sellele, et rajada aus, sõltumatu ja kompetentne kohtusüsteem ja meedia, võidelda korruptsiooniga ning panna riigi ametnikkond inimeste ärakasutamise asemel inimesi teenima. Need reformid meeldiksid ka paljudele Venemaal, kes nõuaksid samasuguseid reforme. Seda Putin kardabki. Seetõttu ta ongi nii väga pingutanud, et uut Ukrainat destabiliseerida.

Kui Ukraina liitlased kombineeriksid Venemaa-vastased sanktsioonid tõhusa abiga uuele Ukrainale, ei saaks ükski propaganda varjata fakti, et Venemaa majanduslikud ja poliitilised raskused on põhjustatud Putini poliitikast. Ta võiks muidugi takistada uue Ukraina edu laiaulatusliku sõjalise pealetungiga, rikkudes selgelt tänavu 11. veebruaril sõlmitud Minsk-2 kokkulepet, kuid see oleks Putini jaoks poliitiline kaotus. See paljastaks tema Ukraina konflikti tõlgenduse valskuse, ning osa Ida-Ukraina sõjaline vallutamine paneks Venemaa õlgadele raske majandusliku ja poliitilise koorma.

President Putin on saavutanud ajutise taktikalise eelise Ukraina ees, kuna ta on valmis riskima laiaulatusliku ja isegi tuumasõjaga, samas kui Ukraina liitlased on kindlalt otsustanud vältida otsest sõjalist konflikti Venemaaga. See on võimaldanud tal vaheldada hübriidsõda hübriidrahuga oma äranägemise järgi, ja ta on seda eelist täiel määral ära kasutanud. Ukraina ei saa Venemaa üle sõjalist võitu, sest president Putin suudab mobiliseerida rohkem ja paremini relvastatud vägesid kui Ukraina ja selle liitlased. Ukraina presidendile Petro Porošenkole läks see õppetund palju maksma. Kuid kindlasti suudavad Euroopa ja USA Venemaa majanduslikult üle trumbata.

See argument Euroopa ja Ameerika toetuse poolt avaldas Ukraina liitlastele mõningast mõju, kuid minu veendumus, et nad on valmis pakkuma suurt rahalist toetust, osutus valeks, vähemalt senini. Panen selle kahe teguri arvele. Üks neist on Kreeka kriis, mis kasvas välja euro kriisist ning osutus halvaks eeskujuks, mida Euroopa Liit ei tahtnud Ukrainas järgida. Teine on Minski kokkulepe ise, mis alltoodud põhjustel ajendas Euroopa võime Ukrainat jätkuvalt majanduslikult lühikese keti otsas hoidma.

Raha jääb puudu

Euro kriis on tekitanud terava rahalise puudujäägi eelarvelisteks eesmärkideks. ELi 145 miljardi euro suurune eelarve moodustab ainult ühe protsendi liikmesriikide SKTst, kuid Euroopa vaevu kasvab ja liikmesriigid nõuavad häälekalt oma panuste vähendamist ELi eelarvesse. Rahaliste vahendite puudujääk on eriti terav eurotsoonis, millel pole omaette eelarvet.

Euroopa võimud eesotsas Saksamaaga lahendasid Kreeka kriisi valesti. Nad alustasid sellest, et andsid Kreekale karistavate intressimääradega hädaabilaenu; nad surusid peale oma reformiprogrammi ja mikromanageerisid seda, selle asemel et lasta Kreekal ise reforme läbi viia ja kontrollida; ja nad laenasid alati liiga vähe ja liiga hilja. Kreeka võimud pole kaugeltki süütud, kuid peamine vastutus lasub siiski Saksamaal. Kreeka riigivõlg on muutunud jätkusuutmatuks, aga Euroopa võimud ei ole nüüd nõus Kreekale antud laene vähendama.

Vaidlus selle punkti üle nende ja IMFi vahel on suuresti raskendanud hiljutisi ja praeguseid läbirääkimisi. Võimud on parandanud mõningaid oma vigu, näiteks nõuavad nad võlakirjade väärtuse allahindamist. Kuid nad kordavad endiselt teisi vigu. Suurim viga on see, et Ukrainat on koheldud samamoodi nagu Kreekat. Uus Ukraina püüab olla Kreeka vastand, ja kuigi ta pole ELi liige, kaitseb Ukraina aktiivselt Euroopa Liitu Venemaalt lähtuva sõjalise ja poliitilise ohu eest.

Nagu ma väitsin oma esialgses võidustrateegia teoorias, tuleks Ukraina aitamist käsitleda kaitsekulutusena. Selles valguses on praegune 3,4 miljardi euro suurune panus Euroopa Liidult IMFi Ukraina päästepaketti täiesti ebapiisav. Euroopa Liidul on sobiv rahanduslik tööriist – Makromajandusliku Finantsabi mehhanism (MFA) –, mida saaks teatud muudatuste korral kasutada selleks, et ületada rahaline puudujääk ELi eelarves. MFA võimaldab Euroopa Liidul laenata raha finantsturgudelt, kasutades ära oma peaaegu täiesti kasutamata AAA-krediidireitingut.

Euroopa eelarve peab eraldama ainult 9 protsenti Ukrainale laenatud summast mitterahalise reservi nõude jaoks laenu katteks. Võrdluseks: USA eelarvereeglid näevad ette 44protsendilist mitterahalise reservi nõuet viimaselt 1 miljardi dollari suuruselt krediidigarantiilt, mille USA Ukrainale andis, nii et eelarve koormus 2 miljardi dollari suuruse USA panuse puhul IMFi abipaketti on tegelikult suurem kui Euroopa Liidu oma. Aga MFA raamkokkulepe aegus 2009. aastal, kui jõustus Lissaboni leping, ning seda oleks vaja uuendada, et seda saaks laiemalt kasutada. Eraldada 1 protsent ELi eelarvest Ukraina kaitseks tundub asjakohane; see võimaldaks Euroopa Liidul igal aastal panustada 14 miljardit eurot IMFi abiprogrammi – panus, mis oleks piisavalt suur, et võimaldada Euroopa Liidul teha mida iganes vaja, et aidata Ukrainal edu saavutada.

Minsk-2 kokkulepe 2015. aasta veebruaris järgnes Ukraina suurele sõjalisele lüüasaamisele Venemaa toetatud separatistide poolt. Ukraina vajas meeleheitlikult relvarahu ja pidas läbirääkimisi surve all. Minsk-2 kokkulepe tagas eristaatuse separatistide enklaavidele Ida-Ukraina Donbassi regioonis ja andis mõista, et Ukraina peaks neid rahaliselt toetama. President Putin kasutas ära oma eelist ja hoidis kokkuleppe teksti meelega ebaselge. See sundis Ukraina valitsust pidama läbirääkimisi Donbassi regiooni esindajatega, täpsustamata, kes nad täpselt on.

Eelis Putinile

Kokkuleppele kirjutasid alla presidendid Putin, Porošenko ja Francois Hollande ning kantsler Angela Merkel. See seadis kahele viimasele lõksu. Nad tahtsid, et kokkulepe, millel on ka nende allkirjad, jääks kehtima – kui keegi selle põhja laseb, siis peab see olema Venemaa, mitte Ukraina. Samuti tahtsid nad vältida sõjalist vastasseisu. Selline suhtumine viis selleni, et nad talusid relvarahu rikkumisi Venemaa ja separatistide poolt, kuid nõudsid Ukrainalt selle täht-tähelt järgimist. Võttes neutraalse positsiooni küsimuses, kuidas president Porošenko peaks täitma ebaselgelt sõnastatud kokkuleppe nõudeid, tugevdasid nad president Putini eelisseisu.

Pärast kokkuleppe saavutamist oli Ukraina lähedal finantskrahhile, kuna teine IMFi päästepakett viibis kuni 11. märtsini 2015. Madalseis saabus veebruaris, mil Ukraina rahvas kaotas usalduse rahvusliku valuuta grivna vastu. Ametlikud tehingud peatati ja grivna kurss mustal turul oli sel päeval 30–40 grivnat dollari eest. Praeguseks on kurss paranenud 20–25 grivnani dollari eest. Ebakindel rahaline stabiilsus on taas saavutatud, kuid kiirenenud majanduslanguse hinnaga. Vahetuskursi järsk langus tõi kaasa suurenenud inflatsiooni, märkimisväärse elatustaseme languse ja impordi vähenemise. See on aidanud vähendada kaubanduse puudujääki. Samas on eelarve kosunud tänu madalamatele kuludele riigi elanikkonna sotsiaaltoetustele ning valitsusametnike palkadele.

Selle aasta aprillis Ukrainat külastades leidsin ma eest häiriva vasturääkivuse ilmselgelt halveneva objektiivse reaalsuse ning uue Ukraina reformistliku innukuse vahel, kes tohutust majanduslikust, poliitilisest ja sõjalisest survest hoolimata liikus siiski edasi reformidega, millel oli kumulatiivne toime.

2014. aastal oli uue Ukraina reformiprogramm planeerimisstaadiumis, alles 2015. aastal võeti vastu suur hulk seadusi, mis pidid vastama IMFi ja hiljem ka Minski kokkuleppe nõuetele. Sellegipoolest olid oligarhid (poliitilist mõjuvõimu rikastumiseks kasutavad ettevõtjad) oma huvide kaitsmises vilunumad kui reformijad nende kärpimises. Just siis, kui majandus oli krahhi äärel ja poliitilised pinged haripunktis, pidi valitsus seisma vastakuti kõige võimsama oligarhi Igor Kolomoiskiga, kes proovis kasutada oma armeed, et säilitada kontrolli Naftogazi filiaali üle. Valitsus oli sunnitud sellele vastu hakkama ja neil õnnestus teda võita.

See oli pöördepunkt. Sellest ajast saadik on keskpank rakendanud ranget kontrolli pangasüsteemi üle, ehkki pankade rekapitaliseerimine võtab aega. Teisi oligarhe, eriti Dmõtro Firtaši ja Rinat Ahmetovit, hoitakse ohjes. Paraku sünnib see praegu üksikjuhtumite kaupa, mitte veel seaduse rakendumise tulemusena. Püüded reformida politseid, juurutada valitsuses võrguteenuseid ja muuta ametlikke hankeid läbipaistvamaks on olnud edukamad, kuid reformijad kohtavad igal sammul vastupanu ning  elanikkond on aina rahulolematum reformide aegluse ja jätkuvalt langeva elatustasemega. Nii et surve, mille all reformijad tegutsevad, kasvab üha ja võib iga hetk murdepunktini jõuda.

Kreeka kriis võimendas kõvasti Ukraina probleeme, kuna see juhtis Euroopa võimude tähelepanu Ukrainalt kõrvale ja süvendas nende kalduvust kohelda Ukrainat nagu järjekordset Kreekat. Mõju kantsler Merkelile on olnud eriti kahjulik. Ta oli president Putinile vastu pannud nagu tõeline Euroopa liider, kuid Ukrainale täieliku toetuse pakkumisega jäi ta kõhklevaks. Kreeka puhul hülgas ta oma loomupärase ettevaatlikkuse, et hoida ära Kreeka lahkumine eurotsoonist. Seetõttu läks ta konflikti oma parteiga ja rahandusministri Wolfgang Schäublega, kellel oli Merkeli partei toetus. Tal õnnestus küll Kreeka vähemalt esialgu eurotsoonis hoida, aga ta kasutas ära suure osa oma poliitilisest kapitalist. Seda kaotust tunneb valusalt uus Ukraina, kes vajab Minski kokkuleppest kinnipidamisel võimalikult palju toetust.

Uue Ukraina ebakindlus

Minski kokkuleppe ebamäärasus on sundinud mõlemad pooled mängima näitemängu, kus ülesanne on veeretada järgmise liigutuse kohustus teisele poolele. Kiiev on kiiresti õppinud. Oma liitlaste õhutusel andis ta Donbassi enklaavidele eristaatuse, võttes vastu seaduse, mis tsiteeris sõna-sõnalt Minski kokkuleppe ebamäärast teksti. See on tekitanud president Putinile rahalise probleemi, kuna jätab enklaavid rahast ilma seni, kuni nad on valmis viima läbi valimised kooskõlas Ukraina seadustega.

Ukraina liitlastel oleks aga riskantne sundida president Porošenkot tegema liiga palju ühepoolseid järeleandmisi separatistidele. Nagu näitas hiljutine verevalamine Ukraina parlamendi ees, on ultranatsionalistid mässu äärel. Ühesõnaga on uue Ukraina poliitiline ja majanduslik olukord äärmiselt ebakindel.

Hiljutiste Kreeka läbirääkimiste kriitiline vaatlus paljastab selle, mis läks valesti. Kreeka ei oleks pidanud saama Ukrainast tähtsamaks ja Ukrainat ei oleks tohtinud kohelda nagu järjekordset Kreekat. Sarnane Minski kokkuleppe vaatlus viib vastuolulisema järelduseni. Ukraina liitlased langesid lõksu, kuid praegune ummik on toonud kaasa ka olulist kasu: see ei lase Venemaal minna relvarahu rikkumistega nii kaugele, et ta ei saa seda enam eitada. Oleks kahju seda eelist kaotada.

See analüüs viib loogiliselt uue võidustrateegiani Ukraina jaoks. Ukraina tuleks muuta uuesti Euroopa Liidu prioriteediks, kuna uus Ukraina on üks selle suurimaid tugevusi. Tuleks tõeliselt pingutada, et mitte ainult säilitada uut Ukrainat, vaid ka kindlustada selle edu. Kui Ukrainat aidates suudaks Euroopa Liit tõhusalt tagasi tõrjuda Venemaa ähvardava ohu, laheneks ka enamik teisi Euroopa Liidu eesmärke. Kui see aga ebaõnnestub, lükkuvad käeulatusest välja ka teised sihid.

Kuidas saab kindlustada uue Ukraina edu? Analüüs, millel põhines esialgne võidustrateegia, peab endiselt paika. Oli ja on selge, et president Putin saab alati näidata Venemaad tugevamana kui Ukraina ja tema liitlased, suurendades järk-järgult vägivalla kasutamist. Ukraina ei suuda Venemaast sõjaliselt võitu saada. See tähendab, et Ukraina ei saa vähemalt niipea tagasi oma territoriaalset terviklikkust, kuid ta saab säilitada oma moraalse ja poliitilise terviklikkuse. See on palju olulisem.

Uus Ukraina on innukalt valmis võtma ette radikaalseid majanduslikke ja poliitilisi reforme. Tal on suur elanikkond ja lahingus järele proovitud armee, mis on valmis kaitsma Euroopa Liitu, kaitstes iseennast. Pealegi on vabatahtlikkuse vaim ja eneseohverdus, millel uus Ukraina põhineb, kerged kaduma. Kui need ammendada, võtab nende asendamine aega terve põlvkonna jagu.

Konflikti ohjamine

Kantsler Merkel on pannud uue Ukraina poliitilise ja moraalse terviklikkuse tohutu surve alla, sundides president Porošenkot täht-tähelt Minski kokkulepet täitma isegi siis, kui president Putin seda ei tee. See on siiski aidanud sõjalist konflikti ohjes hoida, ja seda saavutust tuleb säilitada. Teatud poliitilise ja sõjalise stabiilsuseni jõudmine peab olema üks võidustrateegia eesmärke.

Puudu on aga võidustrateegia teine osa. Ukraina liitlased peavad otsustama ja kuulutama, et nad teevad mida iganes vaja, et võimaldada Ukrainal mitte ainult ellu jääda, vaid ka viia läbi kaugeleulatuvaid majanduslikke ja poliitilisi reforme ning jõudsalt edeneda president Putini vastuseisust hoolimata. Selline lähenemine nõuaks oluliselt rohkem raha, kui on kättesaadav praeguse Euroopa Liidu eelarve juures. Selle uuendatud võidustrateegia kahte haru – sõjalise konflikti ohjes hoidmist ja Ukrainale radikaalsete reformide läbiviimiseks piisava rahalise toetuse pakkumist – tuleb omavahel hoolikalt sobitada, sest nad kalduvad üksteist segama.

Esialgne strateegia kutsus Ukraina liitlasi üles kuulutama valmisolekut teha mida iganes vaja juuni lõpus seoses Venemaa-vastaste sanktsioonide laiendamisega. Euroopa Liit magas selle tähtaja maha. Järgmine võimalus tekib aasta lõpus ja seda tuleks teha koos lubadusega vähendada Venemaa-vastaseid sanktsioone, kui Venemaa täidab omapoolseid Minski kokkuleppest tulenevaid kohustusi. See suurendab kõvasti võimalust saavutada edu, kuna pakub Venemaale nii märkimisväärset materiaalset tasu Minski kokkuleppest kinnipidamise eest kui ka väärikat väljapääsu konfliktist Ukrainaga.

Viimase paari kuuga on Minski kokkuleppe püsimajäämise väljavaated oluliselt paranenud. Madalad naftahinnad ja rubla kursi jätkuv langus on pannud Venemaa majanduse uue surve alla. Otsustav tegur on olnud aga Venemaa naftatootmise vähenemine. Toodang on eelmise aastaga võrreldes kukkunud ja esimest korda kukkus selle aasta juunis ja juulis nii naftatoodangu kvantiteet kui ka kvaliteet. See tähendab, et sanktsioonid annavad tunda ja varuosade puudus kiirendab olemasolevate naftaväljade ammendamist.

Putin võiks oma semudele nende rahalised kaotused kompenseerida, lastes neil võtta üle vähem usaldusväärsete oligarhide varad, aga ainus viis peatada naftatööstuse üldist langust on osadest Lääne sanktsioonidest vabanemine. See kaalutlus kaalub praegu üles ohu, mida kujutab endast uue Ukraina võimalik õitseng. Asjaolu, et suurima ohu periood on möödunud ilma laiaulatusliku sõjalise rünnakuta, näitab, et Putin on valinud uue Ukraina destabiliseerimiseks peenemad vahendid.

On ülioluline, et Ukraina liitlased võtaksid omaks siin esitatud muudetud võidustrateegia. Muutus Putini suhtumises annab neile rohkem tegevusruumi seda teha. Nad saavad Ukrainale rahalise ja poliitilise surve leevendamiseks kohest rahalist abi pakkuda ilma Venemaalt vastumeetmeid esile kutsumata, ja nad peavad valmistama ette pinnast, et anda aasta lõpus lubadus teha mida iganes vaja, et aidata uuel Ukrainal edu saavutada. See tähendab, et MFA raamkokkulepet tuleb hakata kohe ette valmistama, sest protsess võtab mitu kuud aega. Seda ei saa alustada ilma Saksa rahandusministeeriumi heakskiiduta.

Saksamaa seab eeskuju

On mõningaid tervitatavaid märke, et kantsler Merkel liigub õiges suunas. Ta oli kaugel ees Saksa üldsusest ja äriringkondadest, kui kasutas oma liidripositsiooni, et kujundada Euroopa üksmeelset seisukohta Venemaale sanktsioonide kehtestamisel. Alles pärast Malaisia reisilennuki allatulistamist Ukrainas jõudis Saksa üldsus talle järele. Ta võttis tavatu poliitilise riski, et hoida Kreekat eurotsoonis. Vaatamata tugevale sisemisele vastuseisule tegi ta veel ühe julge sammu ja teatas, et Saksamaa võtab 2015. aastal vastu tervelt 800 000 varjupaigataotlejat.

Sellega on Saksamaa seadnud end teistele liikmesriikidele heaks eeskujuks. Samuti on ta peatanud Dublini reegli kehtimise, mis nõuab, et varjupaigataotlejad registreeruksid ja jääksid saabumisriiki, ning mis on põhjustanud vastuolusid „saabumis-„ ja „sihtkohariikide” vahel. See on toonud kaasa dramaatilise nihke üldsuse suhtumises varjupaigataotlejatesse. Kaastundepuhang algas Saksamaalt ja levis ülejäänud Euroopasse. Kui see trend hoogustub, võib see viia migratsioonikriisi positiivse lahenduseni.

Kantsler Merkel on õigesti aru saanud, et migratsioonikriis võib hävitada Euroopa Liidu, põhjustades esiteks Euroopa piires vaba liikumist lubava Schengeni lepingu kokkuvarisemise ning viimaks ka õõnestades ühisturgu. Tema hiljutistele riskantsetele ettevõtmistele oleks sobiv jätk, kui ta nüüd näitaks koos vankumatusega Venemaa kohta üles ka rohkem usaldust ja toetust Ukraina puhul.

USA on juba kindlamalt Ukraina aitamisele pühendunud kui enamik Euroopa valitsusi – president Obama võiks seega mängida olulist rolli ka kantsler Merkeli veenmisel. Nende ühise toetusega võiks uus Ukraina võidustrateegia tõesti edukas olla, ja edu Ukrainas peaks andma Euroopa Liidule piisavalt hoogu, et leida positiivne lahendus ka teistele probleemidele, mille ees ta seisab.

Ühiskondlik kaastunne

Kantsler Merkeli julgel algatusel varjupaigataotlejate puhul võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Ta on astunud vastu Saksa eurovastasele parteile, kuid see partei oli oma vastuseisu tõttu immigrantidele juba jagunenud ning ilmselt põhjustab üldsuse kaastunne varjupaigataotlejate vastu selle kokkuvarisemise. See võib julgustada president Hollande’i võtma ette Front Nationali, mida lõhestab vaen partei asutaja ja tema tütre vahel, ning peaminister Cameroni astuma edukalt vastu UKIPi immigrantide vastasele kihutustööle. See võiks ümber kujundada Euroopa Liidu poliitilist maastikku.

On oht, et kogu Euroopa tähelepanu paeluv tegelemine migratsioonikriisiga võib uuesti juhtida tähelepanu eemale teemalt, mis on minu arvates veelgi olulisem: uue Ukraina saatus. See oleks traagiline viga. Nagu öeldud, on uus Ukraina Euroopa suurim tugevus. Selle kaotamine põhjustaks korvamatut kahju: see tekitaks enam kui 40 miljoni inimesega läbikukkunud riigi ja muutuks järjekordseks põgenike allikaks.

Aidates uut Ukrainat, võiks Euroopa Liit päästa ka iseenda. Tehes mida iganes vaja, et võimaldada uuel Ukrainal mitte ainult ellu jääda, vaid ka jõudsalt edeneda, saavutaks Euroopa Liit kaks eesmärki: kaitseks iseennast Putini Venemaa eest ning ärataks uuesti koostöö ja ühtekuuluvuse vaimu, mis sütitas inimesi liidu algusaegadel. Kantsler Merkel on juba uuesti süüdanud selle vaimu varjupaigataotlejate puhul. Uue Ukraina päästmine aga kujundaks tõepoolest ümber Euroopa poliitilise maastiku.

Artikkel ilmub New York Book Review' oktoobri väljaandes.