Naine paneb naisele jala ette

Kui olin lõpetatud oma ettekande Pärnu turunduskonverentsil kell 11 hommikul, ütles mulle üks naissoost kuulaja: „Sa tundusid laval nii energiline ja õnnelik! Sa oleks nagu purjus olnud.“ Selline kommentaar võib nullida kogu eeltöö ja rikkuda hea enesetunde.

Kuigi mulle meeldivad väga sellised väljakutsed, tähendab see ikkagi väljaronimist oma igapäevasest minast ja mugavustsoonist. Nii otsustasin, et mul pole muud valikut kui võtta seda kommentaari komplimendina. Valmistasin ennast enne seda konverentsi tõsiselt ette. Mõtlesin välja eneseiroonilisi seikasid publiku lõbustamiseks, harjutasin tundide viisi oma presentatsiooni ja närveerisin tublisti. Enne lavale minekut värisesin nagu haavaleht. Olin üks kahest naisesinejast sel konverentsil.

Ja teie küsite, miks Eesti naised ei julge laval esineda? Ma usun, et vastus peitub teistes naistes. Mida teised minust arvavad? Mida ma selga panen? Kas ma peaksin enne juuksurisse minema? Kas ma jätan endast rumala mulje? Mis mul ikka neile öelda on? Naisi pidurdab enesekriitika ja teadmine, kui kriitilised me ise teiste naiste suhtes oleme.

Aga kui sind juba kutsutakse esinema, kas pole siis märk, et oled millegagi silma paistnud ja et inimesed tahavad sind kuulata? Kas see ei peaks olema piisav, et ettepanek vastu võtta?

Olen esinenud paljudel konverentsidel peaaegu ainsa naisena. Mul ei ole selle vastu midagi, kui mind isegi peibutuspardina kutsutakse, sest mul avaneb võimalus tutvustada ennast ja oma tegemisi. Saan oma esinemisega inspireerida teisi naisi ja ka ise positiivse laengu. Tavaliselt kinnitab tagasiside, et see oli mu aega väärt.

Ühtegi laval silmi pööritavat meest pole ma näinud. Küll aga nii mõndagi naist. Nii et, naised, oleme vähem enesekriitilised ja lojaalsemad teiste naiste suhtes. Me peame üksteist toetama ja inspireerima.