Hirmutatakse nagu lapsi kolumatsiga

Proviisori enamusosaluse nõude vajalikkust mõistavad kõik, kes apteegivaldkonda veidigi tunnevad. Olukord, kus valdav osa apteekidest on hulgimüüjate n-ö käepikenduseks, ei soodusta ravimite ratsionaalset kasutamist ning on tupiktee.

Ja põhjust kartusteks hulgimüüjatel on. Kui praegu on hulgimüüjate turuosa tänu nende endi apteekidele garanteeritud, siis olukorras, kus tekivad hulgimüüjatest sõltumatud apteegid, võib juhtuda, et hulgimüüjate mugavat olelemist tulevad häirima uued ja soodsamate hindadega hulgimüüjad. Omandireformiga kaovad hoovad hulgiladudes olevast kaubast lahtisaamiseks. Praegu on lihtne seisma jäänud või lühikese kõlblikkusajaga ravimeid enda apteekidesse sundkorras müüki saata või anda oma apteekidele eeliseid, näiteks müüa oma apteekidesse soodsama hinnaga või anda defitsiiti (mida ikkagi esineb) üksnes omadele. Kui omad apteegid kaovad, võib see mõnele olla katastroof. Samuti kaob hulgimüüjatel võimalus kontrollida, milliseid tooteid apteekrid patsientidele soovitavad. Praegu on omanikepoolne apteekrite kontroll tugev. Samuti vähendab apteekide omandireform hulgimüüjate võimu müügiloa hoidjate üle.

Praegune seadus on viinud selleni, et igal apteegiketil on oma hulgimüüja ja vastupidi. Iseseisvate apteekide arv väheneb pidevalt ning praeguse süsteemi jätkumisel on pikemas või lühemas perspektiivis kõik apteegid hulgimüüjate omad ehk turg 100% jagatud.

Apteegikettide võidurelvastumise tagajärjel on apteekide arv Eestis enam kui kahekordistunud. Valdav osa apteekidest on asutatud suurematesse linnadesse ning toimub totaalne erialase tööjõu raiskamine. Eesti on proviisorite suhtarvult 1000 elaniku kohta Euroopa keskmik ehk muret tööjõuga ei peaks olema. Kunstlikult loodud tööjõupuuduse tingimustes on hea karjuda, et personali ei jätku ning spetsialistid tuleb asendada ilma hariduseta klienditeenindajatega. Ise loovad probleemi ja ise karjuvad.

Kasulik oleks lahkumisega alustada

Mis puutub apteekide sundvõõrandamisse, siis omanikelt ei võõrandata sunniviisiliselt midagi. Lihtsalt on seatud tähtaeg – 5 aastat –, mille vältel peavad senised mitteproviisoritest omanikud oma ettevõtluse ümber korraldama, sest 2020. aastast mitteproviisorist enamusosanikke enam apteegivaldkonnas olla ei või. Hulgimüüjad peavad apteekide omanikeringist täielikult lahkuma. Kõik muud teed on aga mitteproviisoritest apteegiomanikele valla!

Mõistlik ettevõtja teeks juba praegu ettevalmistusi, hindaks oma apteeke ja võõrandatavate osade väärtust ning püüaks oma apteekides leiduvatele kapikestele, letikestele ja toodetele ostjat leida, mitte ei avaks hullumeelselt uusi apteeke ja karjuks samaaegselt, et neile tuleb nende vara eest maksta õiglast hüvitist.

See, et senise mugava ja magusa äri lõppemine hulgimüüjatele tuska teeb, on arusaadav. Tahaks väga loota, et meie poliitikud ja otsustajad külma närvi ja mõistuse säilitavad ning laiaulatuslikele väljapressimistele ei allu. Hirmutatakse nagu lapsi kolumatsiga! Väited, et riigikogu liikmed ei tohiks ilma ministeeriumi eelneva nõusolekuta seadusi vastu võtta, on absurdsed. Selleks riigikogu liikmed ongi. Ka väited, et muudatusi ei ole piisavalt arutatud ja analüüsitud, on alusetud. Pärast apteekide asutamispiirangute tühistamist 2012. aastal toimusid partnerite kaasamisel pidevad arutelud ja ümarlauad. Koostati analüüsidokumente ja pabereid. Seaduse vastuvõtmisest möödunud kahe aasta jooksul ei ole ilmnenud ühtegi takistust, mille tõttu omandireformi läbiviimine 2020. aastaks ei oleks võimalik.

Ilmus väljaandes mu.ee.