Kui sul tuju hea, siis hüüa “Küll on hea!”?

Eesti majandus kasvas suure hooga juba enne seda, kui me sellest teada saime. Ühiskondlik suhtumine, milline on Eesti majanduskliima, muutus aga just sellel hetkel, kui tuli avalikuks, et Eesti SKP kasvas esimeses kvartalis 4,4 protsenti, mis on viimase viie aasta suurim hüpe. Lätist ja Leedust oleme ees, Läti kasv oli 4 protsenti, Leedus 3,9 protsenti.

Eestis on majandusbuum, kõlasid kiired kommentaarid. Buum ja lootusrikas optimism saabusid Eestisse täpselt kuu aega tagasi, kui selgus, et esimese poolasta majanduskasv oli veel parem – 5,2 protsenti. Enne seda arvasid paljud ettevõtted, et neil läheb hästi, aga ärevust võimaliku tagasilöögi ees ei olnud. Nüüd on.

Seepeale mõistsid müügijuhid, et praegu on parim aeg tõsta hinda. Kui kõik käest ära ostetakse ja nõudlus kipub pakkumisest ees käima, on raha teenimine lihtsam. See on isegi kohustuslik.

Mitme buumi ja kriisi kogemus (1997, 2008) on meid õpetanud, et kui linn on silmatorkavalt kraanasid täis, võib rahasaju asemel hakata rahet sadama. Eesti majanduskasvu hooandja on kinnisvara- ja ehitussektor, kuhu on paigutatud palju raha, sh laenuraha. Kraanad on kohal. Järgmisel aastal valmib rekordarv uusi büroohooneid.

Naabrid otsustavad kõik

Statistikaameti andmetel kasvasid Eesti ehitusmahud mullusega võrreldes koguni veerandi võrra. Kinnisvarahindade kurioosumid, mis tulid avalikuks siis, kui paljud raskustesse sattunud ettevõtted neid realiseerima pidid, selguvad hiljem. Kuid õhus on tunda joovastust, mis reeglina igavesti ei kesta.

Oluline ei ole siiski praegust buumi eelmisega võrrelda, mida on palju tehtud. Tähtsam on juhtida nii riiki kui ka ettevõtteid nii, et majandustsükli muutus ei kahjusta nende järjepidevust. Ettevõtted, kes majanduslanguse üle elavad, on karastunud ja edukad. Kuid kõik ei ela. Ja sageli jääb puudu vähe, et asjad oleksid võinud minna palju paremini.

Eesti majandusedu – ülekuumenemine ja jäätumine – on meie naabrite kätes. Heas hoos soomlased ning ka rootslased ja sakslased otsustavad meie saatuse, Eesti majanduse trendi. Kui nõudlus meie tähtsamate ekspordipartnerite hulgas väheneb, oleme kohe probleemi ees ja vastupidi. Praegu on suund üles, aasta võrdluses on meie eksport kasvanud 12 protsenti.

Ettevõtja vajab rahu

Kõige suuremat ebakindlust ei põhjusta meile mitte meie otsesed naabrid ja parimad partnerid Soome, Rootsi, Saksmaa jt, vaid laiem rahvusvaheline poliitiline olukord. Ebakindlus on suur, mitmed poliitilised liidrid on veel mõne aasta taguse ajaga võrreldes märkimisväärselt erineva käekirjaga ja üldsuse meelest omapärased.

Poliitikute avalik konfliktsus on silmatorkav ning ettevõtjate jaoks häirivalt ebastabiilsust külvav. Raske on investeerida, kui homne majanduskliima ei pruugi seda soosida. Riigijuhtide sõnasõjad ei ole ebatavalised. Ka sellised, kus loobitakse sõjaähvardusi ja loetakse välja, et keegi on kellelegi sõja kuulutanud.

Ettevõtjatele on palju ette heidetud oma nina toppimist poliitikasse, seda ka Eestis. Ettevõtlustaust on Soome peaministril Juha Sipiläl, Prantsuse presidendil Emmanuel Macronil, USA presidendil Donald Trumpil. Kindlasti ei ole võimalik inimese karjääri piirata ühe eluala või tegevusvaldkonnaga. Kuid üks ühenduslüli siin siiski on. Aktiivsed ja edu kogenud inimesed tahavad, et riik oleks hästi juhitud ning kui see nende meelest nii ei ole, panevad nad ise käed külge. Nad teavad, et majandusareng vajab kogu ühiskonna usku, et neil on võimalik kasvatada oma ostujõudu ja vara väärtust.

Kunstlikult heaolu kasvatada ei õnnestu

Eesti majanduskasvu taga on ekspordi, ehitusbuumi ja laenuvõimenduse kõrval ka muutunud majanduspoliitika, mis innustab ja ergutab teenima pigem vähem. Kuid kuidas siis Soomele järele jõuda, kui 3% majanduskasvu puhul jõuame Soome 30 aasta pärast?

Peaminister Jüri Ratas rõhutas hiljuti, et järgmisest aastast toome umbes 70 000 inimest vaesuspiirist välja, kõigile, kes teenivad kuni 1776 eurot, jääb 64 eurot kuus rohkem kätte. Vaevalt, et enamikul ettevõtjatest midagi selle vastu on, kuid kogu see rahamass marsib otseteed poodi/tarbimisse, hinnad kerkivad, võit on lühike.

Majandus, mis tahab kasvada, peab olema liberaalne. Temas peab olema sisemist kirge saavutada, jõuda kuhugi, saata korda. Inimestel peab olema isu ettevõtluseks. Välisriskide kõrval on meil ka sisemised riskid, mis Soomes-Rootsis ära proovitud – kunstlik heaolu kasvatab ühiskonna pingeid, lõpuks ei ole nendega rahul mitte keegi.

Ringmängust laenates: kui tuju on hea, ei tasu liiga valjul häälel hüüda: “Küll on hea!” Sest nii, kuidas paistavad asjad täna, ei pruugi nad paista homme. Ja asi või olukord võib olla täpselt seesama. Praegu on tuju hea, aga kas ka päriselt hea on, selgub tagantjärele.