Tubli, Kersti Kaljulaid!

Kui president Kersti Kaljulaid mõne nädala eest New Yorgis ÜRO peakorteris antud pressikonverentsil deklareeris, et ei ole tšikk, vaid, teate, lausa vanaema – vastates küsimusele, kuidas ta tunneb end nii noore naisena Eesti esimese naispresidendi kohal, aplodeerisin saalis tema otsekohesusele. See vastus: a) tõmbas otsemaid tähelepanu, mida Eesti sel hetkel vajas, kuna president tegi ÜROs kampaaniat Eestile Julgeolekunõukogus ajutise koha saamiseks; ja b) näitas, et kui vaja, on ta valmis diplomaatia reegleid eirama, loobuma sisututest diplomaatilistest viisakusfraasidest ning rääkima asjast, nagu asi on – antud juhul sellest, et pidev meenutamine, et ta on naine ja veel suhteliselt noor presidendi kohale ning seega väga eriline – talle ei meeldi. „See kuidagi nagu pisendaks (mind),“ ütles Kaljulaid sel pressikonverentsil, lisades, et Prantsuse president Emmanuel Macron on temast oluliselt noorem ja keegi ei nimeta teda noorsandiks.

Sel New Yorgi visiidil märtsi alguses, mille president Kaljulaidiga kaasa tegin, näitas ta oma julgust rahvusvahelisele diplomaatiale uutmoodi läheneda veelgi. Näiteks alustades üht päeva Central Parkis koos ÜROs töötavate suursaadikute jooksuklubiga hommikujooksu tehes ja selle käigus neile veel kord Eesti Julgeolekunõukogusse saamise soovist rääkides.

Mõtlesin presidendiga koos joostes: a) et jah, ka nii saab diplomaatiat teha, ja b) et nii diplomaatia tegemiseks peab presidendil endal ka võhma olema, sest see hommiku-jogg ei olnud niisama sörk, vaid ikka tempokas 5-6 km jooks. Ent Kaljulaidilt keegi seda, kas ta suudab ja peab väärikaks ülejäänutega sammu pidada (et naine president, jne), ei küsinud, sest tal oli suursaadikutest jooksjatele ette näidata veel üks trofee: mullu väga hea tulemusega läbitud New Yorgi maraton, mis kinnitas, et võhm ei ole tema puhul teema.

Need kaks New Yorgi episoodi tulid meelde, kui lugesin uudist, et president Vladimir Putin tõesti võtab Kaljulaidi vastu, kui ta Moskvasse töövisiidile sõidab.

Tõsi, kui kuulsin Kaljulaidi plaanist sõita Moskvasse taasavama – lõpuks ometi, pärast varasemate saadikute (Mart Helme) ametiaegadel luhtunud katseid, – kapitaalremondi läbinud Eesti suursaatkonda, olin skeptiline. No piinlik ju, kui meie president on Kremlile nii lähedal – Eesti suursaatkond on Moskvas Kremlile kõige lähemal asuv suursaatkond! – ja Kremli enda väravad talle suletuks jäävad.

Ehk teeks Kaljulaid Kremli müüri ääres hommikujooksu nagu New Yorgis, mõtlesin. Aga presidendina Moskvasse minnes on vaid üks kohtumine, mis loeb – kohtumine Putiniga. Ilma selleta, madalamal tasandil Vene poliitikutega sotsialiseerudes, ei oleks visiidil väärikust. Ja Kaljulaid ja tema meeskond suutis uuesti üllatada: pragmaatiliselt teatati Kremlile, et me tuleme ning tahame seda kohtumist… ja see saadigi.

Kes ütleb, et küsida ei tohi ja ei pea? Vastuseid saab olla vaid kaks: ei või jah, meenub mulle üks pragmaatilisest New Yorgist õpitud elutõde. Kadriorg küsiski ja sai vastuseks „jah“.

Me ei tea, kas see tippkohtumine toob Eesti ja Venemaa juba pikki aastaid roiskuma hakanud veega tiiki meenutavatesse suhtesse pöörde. Loodame.

Aga tunnustusväärt on Kaljulaidi proaktiisus. Kes siis veel asju muudab ja teeb või püüab teha, kui mitte ise? Seda, et Kremli poolt tuleks initsiatiiv, võimegi ootama jääda ja elada ikka meie välispoliitiliseks mantraks saanud mõttega, et ainult Lääne (USA) suunas tasub vaadata, mitte mingil juhul itta, sest sealt lähtuvad vaid ohud.

Vene üks tuntumaid ajakirjanikke Aleksandr Ljubimov ütles mulle mõne kuu eest Moskvas antud intervjuus, et „hirm on parim motivaator – nii meil kui teil“ (Eesti kardab Venemaad, Venemaa juhtkond õhutab hirme riigi piiride äärde laienenud NATO ohust rääkides.)

Tegelikult, olgem ausad, tunneme sellest hirm hirmu vastu mängus hirmu ju sellegi ees, et midagi meie endi initsiatiivil Eesti-Vene suhtes muutma hakata.

Keskerakonna tasku peidetud lepe Ühtse Venemaaga on ju vaid sõnakõlks, mis midagi ei muuda.

Vaja on konkreetsust, uut initsiatiivi, pragmaatilisust. Kõige kõrgemal tasandil – ka siis, kui midagi suurt otsekohe ei muutu. Aga vähemalt on vaiki istumise asemel midagi uut proovitud!

President Kaljulaid näitas sel nädalal taas, et diplomaatia ning riikide vaheliste suhete ammused reeglid reegliteks, vaja on ikkagi reaalselt tegutseda, sest see on meie aeg, meie elu ja seda on vaid üks.

Mõtlen, kes viimasena meie presidentidest lubas endale nii ootamatuid pöördeid ega hoolinud Eesti avalikkuses nende järel kohe tekkinud „nii ikka ei saa ja ei tohi“ koorist?

See mees oli Lennart Meri.