Eesti isevarustatuse tase aina langeb

Mullu imporditi kartulit koos teistes toodetes sisalduva kartuliga ligi 50 000 tonni ning viimase seitsme aasta jooksul on see aina kasvanud. Samal ajal toodeti Eestis kartulit kokku 88 000 tonni ning eksporditi ligi 10 000 tonni. Kodumaise kartuli kasvupind ja sellega koos saadav saak on aastatega pidevalt vähenenud.

Arvestades kodumaist saaki, impordi-ekspordi bilanssi ja hinnangulist seemne, kao ja loomasööda kulu, tuleb tarbitud kartuli koguseks seega 112 000 tonni. Ehk 79% vajaminevast kartulist tootsime ise. Eelmisel aastal söödi inimese kohta aastas arvestuslikult 85 kg kartulit ehk keskmiselt kaks kartulit päevas. Aastate lõikes on kartuli tarbimine meie toidulaual kerges langustrendis.

Värsket köögivilja imporditi mullu Eestisse üle 84 000 tonni. Kodumaine saak oli samal ajal kokku ligi 64 000 tonni ehk palju väiksem kui import. Kodumaise köögivilja osas on arvestatud nii avamaaköögivilja kui ka kasvuhoonetes kasvatatut. Kodumaine saak katab nii suuremates üksustes müügiks toodetud kogused kui ka põllumajanduslikes kodumajapidamistes oma tarbeks toodetud kogused, mis poodi ja turule kunagi ei jõua.

Kuna tarbimine oli umbes 132 000 tonni, siis tootsime ise alla poole (48%) tarbitud värskest köögiviljast. Isevarustatuse tase on viimase kolme aastaga aina langenud. Arvestus hõlmab vaid värskeid saadusi, seega sisaldab Eesti tarbimine potentsiaalselt ka Eestis töötlemiseks minevat kogust (viimane võib sisaldada ka eksporditavate toodete kogust).

Eesti puuvilja- ja marjasaak ulatus eelmisel aastal veidi üle 9000 tonni. Tegemist oli viimase kaheksa aasta suurima saagiga. Sellest hoolimata on saak impordiga võrreldes väike, sest puuviljade ja marjade import ulatus ligi 83 000 tonnini. Osaliselt on see tingitud tsitruselistest ning teistest eksootilistest puuviljadest ja marjadest, mida Eestis ei kasvatata. Samas lubab Eesti kliima teatud puuvilju ja marju ka ise kasvatada, kuid importkaubaga konkureerida on raske. Kokku tarbiti Eestis arvestuslikult veidi üle 79 000 tonni puuvilju ja marju, millest kodumaal toodetuga kaeti veidi alla 12%.

Tuleb arvestada, et kirjeldatud viisil leitav isevarustatuse tase ei näita Eesti potentsiaalset tootmisvõimekust, vaid turuolukorrast lähtuvat taset. Et aga tootmismahte ei ole võimalik väga kiiresti muuta, saab sellest siiski teha järeldusi ka toidujulgeoleku kohta.

Kui puuvilja, köögivilja ja kartuli osas vajame tarbimiseks arvestataval määral importkaupa, siis näiteks teravilja osas, sh nisu ja odra puhul ületab eksport kordades importi.