Tõde ja õigus ja raha. Mida teha, et Armin Karu jälle Eesti filmi investeeriks?

Meie rahvuskultuuri tõeliselt austavaid eestlasi on 263 602, sest täpselt nii palju inimesi on ostnud kinopileti Tanel Toomi lavastatud filmile „Tõde ja õigus”. Seepärast peaks järgnev mälumänguküsimus olema lihtsasti vastatav: kes on filmi kaasprodutsent, mullu Äripäeva rikaste edetabelis 180 miljoni euro suuruse varaga seitsmendal kohal kohal asunud ettevõtja? Küsitav investeeris juba esilinastuse õhtul Eesti filmiklassikaks saanud teosesse kuuekohalise summa.

Vastus on: Armin Karu. Filmi produtsendi Ivo Feldi sõnul oli Karu ja veel mõne ettevõtja toetus tõesti oluline. Aga ajalooliseks teeb „Tõe ja õiguse” tegemise asjaolu, et kunagi varem pole taasiseseisvunud Eesti riik investeerinud ühte mängufilmi nii palju raha, sest „Tõe ja õiguse” 2,5 miljoni euro suurusest eelarvest oli riigi panus 2,1 miljonit.

Teisisõnu poleks seda filmi ilma riigi suurtoetuseta nii heal tasemel teha õnnestunud. Muidugi oleks Toom ja Felt filmi ära teinud ka poole väiksema eelarvega, aga siis oleks Vastse-Roosa külasse ehitatud filmi-Vargamäe talud ekraanil haledalt papised välja paistnud ning tulemus poleks kaugeltki nii mõjus olnud.

Kui üldiselt on Eestis kombeks arvata, et riik peaks oma nina ettevõtlusesse toppima nii vähe kui võimalik, siis filmitööstuses ei tee tuulte tahutud maal ilma riiklike investeeringuteta midagi ära. Kuidas siis nii, võib vastu küsida, vaadates „Tõe ja õiguse” 1,5 miljoni euro suurust kassatulu.

Esiteks õnnestub nii menukaid filme teha väga harva. Teiseks ei jõua kaugeltki kogu filmi kassatulu tegijate kätte. Eestis on keskmine kinopileti hind 6 eurot ning kui te maksite „Tõe ja õiguse” vaatamise eest just nii suure summa, siis heal juhul ainult kolmandik sellest jõudis filmi tegijateni. Mida kauem film kinokavas on, seda suurema summa teenib pileti eest kino ja seda väiksema filmi tegijad.

„Isegi väga menukas eesti film, mis kogub kinodes üle 100 000 vaataja, jätab tegijatele kätte ainult paarsada tuhat eurot tulu,” ütleb üks filmiprodutsent. „Ja see raha läheb eelmiste filmi kulude katmiseks ja järgmiste filmide arendamiseks”.

Kui kunagi kirjutatakse koguteos „Eesti film 21. sajandil”, siis aastaid 2018-2019 nimetatakse seal kuldajastuks, mil tõeliste meistritööde-menukitega tulid turule mitmed uued tegijad. Lisaks „Tõele ja õigusele” on nii publiku kui kriitikute tunnustust nautinud Moonika Siimetsa „Seltsimees laps”, Anu Auna „Eia jõulud Tondikakul”, Joosep Matjuse „Tuulte tahutud maa”, Liina Triškina-Vanhatalo „Võta või jäta”, Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Lotte ja kadunud lohed” ning teleseriaal „Pank”. Kõiki eelloetletud filme ühendab see, et neid rahastati Eesti Vabariigi 100 sünnipäeva eriprogrammist, mis pumpas filmitootmisesse ühekordselt juurde 9,3 miljonit eurot. („Ott Tänak: The Movie” ja „Klasssi kokkutulekud” pole nn juubelifilmid, kuigi said samuti riigilt toetust.)

Iseenesest on ju tore, et EV100 juubeldamine, mille suurejoonelise ja kuluka tähistamise üle aeg-ajalt ka ilguti, õnnestus filminduses üle ootuste hästi. Õnnestunud juubeliinvesteeringu tulemusi naudivad veel mitu põlvkonda, sest hea film läheb vaatajatele korda veel ka 50 aasta pärast. Mõelge kasvõi sellele, mitu korda te olete vaadanud 1969. aastal linastunud „Kevadet” või „Viimset reliikviat”?

Paraku ütleb üks Murphy seadus: „Kui te tunnete ennast hästi, siis ärge muretsege, see läheb ruttu mööda!” Filmitööstuses on pidu nüüd sõna otseses mõttes läbi, sest kui jätta kõrvale ühekordne juubelitoetus, on Eesti filmide tootmise rahastamine püsinud pikalt 4-5 miljoni euro peal aastas. Sisuliselt on toetus filmitööstusele hoopis vähenenud, sest tootmiskulud kasvavad inflatsiooni tõttu kogu aeg.

Kui eraettevõtluses tasub mingi investeering end hästi ära, siis enesestmõistetavalt investeeritakse sellesse valdkonda edasi. Eesti filmi puhul on vastupidi – pärast pidu tuleb eriti hall argipäev. See tähendab, et end tõestanud tegijatel tuleb pikalt oodata võimalust teha järgmine film ning filmide eelarvete suurus, aga ühes sellega ka teostuse tase, kannatavad oluliselt.

Nii uskumatu, kui see ka pole, aga Moonika Siimets tegi filmi „Seltsimees laps” kokandusajakirjas töötamise kõrvalt. Pärast üliedukat esikfilmi sai ta õnneks kultuurkapitalilt loometoetuse ning võib aastakese oma järgmist filmi ette valmistada ilma palgatööl käimata. Aga mine tea, ehk selleks ajaks, kui algavad järgmise filmi võtted ja montaaž, peab ta kunsti tegema jälle palgatöö kõrvalt?

Kui vaadata Eesti riigi panusest filmide tootmisesse, siis on jutt riigieelarve taustal tillukestest summadest. Leidsin esimese ettejuhtunud näitena kultuuriinvesteeringute kohta Ugala teatri remondi, mis maksis 14 miljonit eurot. See investeering oli samuti edukas, sest Viljandi teatri külastajate arv peaaegu kahekordistus 90 000 inimeseni aastas. Võrdluseks - filmi „Seltsimees laps“ eelarve oli kümme korda väiksem ehk 1,4 miljonit eurot, see tõi kinno 117 000 piletiga vaatajat ning tele-esilinastus pildikastide ette 305 000 inimest.

Audiovisuaalse maailma tähtsus meie elus kasvab niikuinii väga kiiresti ning mida noorem põlvkond, seda olulisem see nende jaoks on. Muidugi on kirjandustundides alati Vargamäest ning ajalootundides küüditamisest räägitud, aga tuhandete kooliealiste jaoks tegid meie kirjanduspärandi ja traagilise ajaloo emotsionaalselt mõistetavaks alles Toomi ja Siimetsa filmid.

Teisalt on filmikunst suur eelis see, et film suudab kultuuri- ja keelebarjääre ületada palju edukamalt kui teised kunsti valdkonnad. „Seltsimees laps” on edukalt käinud 30 (!) rahvusvahelistel filmifestivalil ja võitnud neil praeguseks 10 auhinda. Seejuures on filmi rahvusvaheline levi alles ees, sest kõigepealt käivad filmid ära festivalidel. Nii loob ühe väikese tüdruku traagiline lugu ühtaegu meie rahvuslikku identiteeti ning teeb samaaegselt eestlaste suure ajaloolise trauma kunstiliste vahenditega rahvusvaheliselt mõistetavaks.

Ei ole nii, et filmitegijad koputavad ainult käsi pikal raha küsides valitsuse ja riigikogu uksele. Eesti filmitegijad on välja pakkunud mitu erinevat võimalust, kuidas nende tegevuskeskkonda soodsamaks muuta. Näiteks võiks edukat välisinvesteeringute tagasimakse süsteemi Film Estonia laiendada filmidesse investeeritavale Eesti erarahale, sest erainvesteeringud filmi ergutavad majandust tervikuna. Muidu tuleb isegi Armin Karul väga pikalt oodata järgmist filmiprojekti, millesse investeerimine ei paku ainult häid emotsioone, vaid toob isegi filmikunsti paigutatud raha kasumlikult tagasi.

Kuna meie riigi sajas sünnipäev on möödas ja rahakraan jälle kinni keeratud, siis tekib küsimus, et kas järgmise suurjuubelini vaatamegi üha uuesti „Seltsimees last” ning „Tõde ja õigust”? Seni annab kõige selgema vastuse sellele küsimusele uue valitsuse koalitsioonileping, kus on napi viie sõnaga lubatud: „Toetame eesti filmikunsti ja audiovisuaaltööstust”.