Steve Rawling ja Madis Sõnajalg: ehitame Eesti Lugude Panga

Steve ei ole eestlane, aga siin on kolm ilmekat lugu, mida ta on Eestis töötades kuulnud ja mis näitavad Eesti inimeste mindset’i. Olgu juba ette öeldud, et midagi negatiivset siit tulemas ei ole, kui peame positiivseks meie alalhoidlikkust, tagasihoidlikkust ja konservatiivset joont.

Steve´i eesmärk on näidata, kuidas Eesti lood võiksid olla meie kõige väärtuslikum tööriist tulevikus navigeerimiseks. "Oota üks hetk," kuulen sind ütlemas. “Me oleme eestlased, me ei käi ringi ja ei räägi lugusid ega uhkusta endaga. Me ei ole ameeriklased. Lugude jutustamine pole meie jaoks."

See on Eesti mindset’i esimene element: oleme tagasihoidlikud. Oleme töökad. Oleme iseseisvad. Siin on lugu, mille rääkis Steve´ile Martin Kärner, Eesti tarkvaraarendaja.

"Ma ei unusta kunagi ööd, mil mustades riietes mehed mu isa järele tulid. Ta oli tuletõrjuja. Oli aprill 1986 ja Tšornobõl põles leekides. Vene julgeolekuagendid tulid mu isa Ukrainasse viima. See oleks võinud olla surmaotsus, kuid mu isa oli hoiatatud ja ta põgenes öösse. Olen sellest õhtust saati alati teadnud, kui oluline on elada vabas ühiskonnas, demokraatias. Seetõttu olin nii uhke, et töötan tarkvara kallal, mis võimaldab läbipaistvat ja turvalist digitaalset hääletamist sellistele organisatsioonidele nagu Tallinna linnavolikogu.“

Inimesed väljaspool Eestit on meie tehnoloogiasektorist palju kuulnud. Kuid see pole ju kõik, mida meil pakkuda on. Meil on suurepäraseid lugusid ettevõtetelt igas sektoris. Siin on Kalev Lehiste lugu Tartu väiketööstusseadmete tarnijast Elektrimasinad, mille ta Steve´ile jutustas.

"Kas annate oma tööle garantii?" küsis Steve.

"Oo, jah," vastas ta. "Parandame tasuta, kui midagi, mida oleme parandanud, läheb esimesel aastal katki. Väljastasime eelmisel aastal 1000 garantiid ja ainult üks klient kurtis.“

Insener või raamatupidaja olevat rahul ebaõnnestumiste määraga 1000 : 1.

Aga Steve on jutuvestja ja teda see üks õnnetu juhus huvitas ning ta palus sellest täpsemalt rääkida.

“Ah,” ütles Kalev, “kliendil oli üks elektrimootor läbi põlenud. Ta saatis selle meile, me parandasime selle ära ja saatsime tagasi. Kuus nädalat hiljem oli väga pettunud klient telefonitoru otsas: „See mootor on katki, mida sa sellega peale hakkad?” Nii saatsimegi inseneri tema tehasesse. "Meie mees parandas mootori, mis oli läbi põlenud. Kuid siis mõistis ta, et probleemi põhjustas mootoriga ühendatud lahtine veovõll. See ei olnud meie süü, kuid meie insener parandas selle ikkagi.“

Ettevõte valmistas kruiisilaevadele metalluksi. Kuus nädalat pärast paigaldamist helistas neile vihane klient: "Teie uksed ei sulgu korralikult. Tulge siia ja korraldage asi." Muide, „siia“ tähendab minna Tokyosse. Kaks parimat inseneri läksid nii kiiresti kui võimalik kohale. Nad läksid objektile ja leidsid vigase ukse. Asja lähemalt uurides selgus, et need pole selle ettevõtte uksed, aga kuna nad juba kohal olid, otsustati need siiski ära parandada – kusjuures tasuta.

Päris ilmekas lugu meie ennastsalgavast töökusest. Eestlasi saab usaldada. Nad parandavad asju, isegi kui rikke põhjustaja on keegi teine.

Need lood näitavad Eesti mindset’i – iseseisev, töökas, usaldusväärne – kõikides oma tegudes. Meie väärtused ärkavad ellu, kui räägime neist loo. Kuid siin on probleem – kõige rikkamate lugudega inimestel on kõige väiksem motivatsioon neid üles kirjutada.

Lood sisaldavad tarkust, eks? Sellepärast me armastame neid kuulata.

Üle Eesti elab põlvkond vanavanemaid, kes mäletavad elu Nõukogude võimu ajal. Pensionile lähenemas on põlvkond, kes teab, kuidas seiskunud majandust uuesti üles ehitada. On põlvkond, kes rühkis läbi 2007. aasta küberrünnakutest. Aga kui paljud neist on oma lood üles kirjutanud?

Ja siis on nooremad põlvkonnad, kes õppisid seda ainult koolis. Need on need, kes on tarkuse näljas.

Niisiis, miks mitte panna need põlvkonnad kokku? Kasutame noorte uudishimu, et ammutada kogenud inimeste tarkust, kogudes nende lugusid. Kasutame tehnoloogiat, telefone ja tehisintellekti, et salvestada, transkribeerida ja kujundada lugusid selle kohta, mida eestlane tegelikult tähendab.

Viime õpihimulised kokku ettevõtetega, saadame koolilapsed poliitikuid intervjueerima. Palume igal lapsel vanavanema lugu oma telefoni salvestada. Las iga muuseum, iga ajaleht, iga ettevõte saab kohaks, kus saab rääkida lugusid iseseisvusest, raskest tööst ja usaldusest.

Ehitame Eesti Lugude Panga. Salvestame oma lood. Mineviku tõed on parim teejuht tulevikku.