Avo Blankin: Aidu fenomen ehk mõtleme kastist välja!

Sattus pihku Põhjarannikus ilmunud Külli Kriisi artikkel Kurtna järvede päästmisest, mis viis mind tagasi Kohtla-Järvele kolme aastakümne tagusesse aega, kui juba siis võeti Kurtna-Vasavere veehaardest viimast. Kurb tõdemus – Kurtna mõhnastiku järvistu moodustab tänagi riikliku kaitseala ilma Kurtna ja Vasavere järveta.

Nüüd, 2024. aastal, kavatseb majandusminister Kohtla-Järve linna ettepanekul tuua ohvriks veel kaks neljakümnest Kurtna järvest.

Nagu artiklist selgub, püütakse Kohtla-Järve, Jõhvi ja piirkonna alevike-külade veeprobleemi ja kasvavat nõudlust mitte lahendada, vaid edasi lükata. Jäetakse tähelepanuta, et ettevõtluse (VKG jt) ning uusarenduste veevajadus on samuti kasvavas trendis.

Perspektiivne lahendus on kümmekond aastat olnud käeulatuses - veevõrgu-ettevõtte OÜ Järve Biopuhastus teeniduspiirkonna vastasäärel. Peab tõdema, et veemajanduse monopoli juhtimine ja probleemide lahendamine pole aastakümneid olnud Kohtla-Järve linnale ja majandusministrile jõukohased.

1974. aastal avas Eesti Põlevkivi karjääri Aidus, karjäär suleti 2012. Tänaseks on karjäärialast kujunenud riigi suurim põhjaveeline inimtekkeline järv, mida uurinud Tartu Ülikooli teadlased on ristinud maailmas ainukeseks sisemaa Aidu fjordideks. Joogikõlbliku veekogu kogumaht hinnati ~25 miljonile kuupmeerile, suurim sügavus 28 m (võrdluseks – Tallinna veega varustava Ülemiste järve maht on ~34 miljonit kuupmeetrit).

Eesti veekogude riiklikust registritest aga Aidu-nimelist veekogu ei leia. Ressurss, mida millegipärast pole osatud väärtustada ja käibesse võtta. Tänu ettevõtlike kannatusele leiduvad internetis osundused vähemalt ilmavalgust näinud Aidu veepargile, matkaradadele ja Aidu tuulepargile.

Kuid seda on fjordide 28 km pikkuse kohta häbematult vähe ...

Eelnevat kokku võttes saab kokku seada sootuks meeldivama tervikpildi.

1. Aidu fjordide veevarudest piisab jätkub kogu Ida-Virumaa varustamiseks nii joogivee kui ka tehnoloogise veega. Kui seda vaid soovitaks.

Kui tahtmine on, siis peaks Aidu fordide sobivasse piirkonda ehitama kaasaegse veepuhastusjaama ja selle ühendus-magistraali Kohtla-Järve ja Kiviõili vahel asetseva olemasoleva veemagistraaliga. Piirkonna veevarustuse edasine arendamine peaks toimuma etapiviisiliselt nii, mis võimaldab lõplikult loobuda Kurtna-Vasavere veehaarde kasutamisest.

2. Uus veepuhastus- ja pumbajaam peaks olema ühtlasi tehnoloogilise veevõtu kohaks. Ei maksa välistada samas nikliühendite eraldamist koos kogumisega.

3. Aidu fjordide vesi vastab üldjuhul joogivee kvaliteedi nõuetele. Kuna kaltsiumi sisaldust joogikõlbulikus vees pole normeeritud, siis niklisisalduse alandamisest pole pääsu. Tervistele kahjuliku mõjuga nikli sisaldus on fjordide vee(kihtide)s maksimaalse lubatu piiril.

Keemiline element Ni on tähtsuselt kolmas ferromagnet maakoores (Wikipedia järgi tootmismaht vaid 1 miljon tonni aastas).

4. Pidada õigeks Kurtna järvede maastikukaitseale piire laiendada kõikide 40 järve paiknemisalale.

5. Kurtna-Vasavere veehaare asetseb põlevkivikaevanduste põhjustatud depressioonilehtri veerel, peab loobuma Kurtna järvistu kaitsealal uute puurkaevude rajamisest.

Andkem aega, et isand Loodus inimese tehtud vead Kurtna järvistu kaitsealal omatahtsi ära klaarib.

Aidu karjääride aluspõhi pole geoloogiliselt sobiv tuumaelektrijaamale, küll aga piirkonnana sobiv näiteks puidurafineerimistehasele.

Väidetavalt kasutatakse tehnoloogiat vee ringkasutusega, kus ohtlike jäätmete kogus on alla 1%, mille utiliseerimine ei käi üle jõu isegi Kohtla-Järve biopuhastis koos olmelise kanalisatsiooniga. Vast on mõttekas puidurafineerimistehase tarbeks mõni fjord teistest eraldada.

Põhimõtteliselt võiks puiduväärindamise tehas asukohana kõne alla tulla näiteks endise Püssi puitplaatide tehase territoorium, kui just Püssi tööstusküla rajama ei hakata – infrastruktuur ja tööjõud on alevikus olemas.

Siiras tänu teile, Külli Kriis ja Põhjarannik!