Analüüs: sõjaseisukord, mis vapustas maailma ja sobis Putinile

Mitmete pöördeliste vapustustega vürtsitatud “maailma lähiajaloo hulluksminemise spiraal” sai 3. detsembril järjekordse tähise, kui Korea Vabariigi president Yoon Suk-yeol vapustas magama heitvaid kodanikke ning kogu maailma üldsust sõjaseisukorra kehtestamise teatega.

Otsusele enama kandepinna andmiseks mainis riigipea otsest Põhja-Korea ohtu, argument, mis tõenäoliselt leidis siirast imestust ka Pyongyangi režiimi geniaalseimate propagandaintriigide punujate peades.

On tõsi, et Põhja-Korea on pärast vaatamata seitse aastakümmet fundamentaalsena püsinud ühinemisfilosoofia kõrvaleheitmist jätkanud president Yooni ehk “fašistist reeturi ja nukuvalitseja” iganädalast kostitamist sapiste sõnavõttudega, kuid nende ridade kirjutamise ajaks ligi viis ööpäeva hiljem pole Pyongyangi muidu mahlakast propagandaruuporist juhtunu kohta kostunud silpigi.

Kõigile Korea poolsaare probleematikaga seotud osapooltele – Lõuna- ja Põhja-Koreale, Ühendriikidele, Jaapanile, Hiinale ning Venemaale on selge, et president Yooni isiklik sisepoliitiline vendetta on vastavalt vaatenurgale kas kahjustanud julgeolekuolukorda poolsaarel ja ka laiemalt või hoopis pakkumas ootamatult sülle kukkunud võimalusi.

Mõni sõna Lõuna-Korea lähiajaloost taustsüsteemi paremaks tajumiseks. 1948. aastal loodud riigis on sõjaseisukord kehtestetud 16 korral. Küll lühiajalisemalt, kuid 1979. aastal diktaator Park Chung-hee tapmise järel riigipöördega kulmineerunud kindral Chun Doo-hwani poolt kehtestatu oli osaliste leevenduste ning geograafiliste piiritlustega jõus ligi kaks aastat.

Peale viimati mainitud episoodi pole lõunakorealased vaatamata karmidele 1980ndatele nii tõsiste piirangutega kokku puutunud. Harva, kui poliitikast kõnelevas artiklis on kohane anda filmisoovitusi, kuid Lõuna-Korea kinokunst on viimastel aastatel väga ausalt harutamas lahti perioodi 1979–1987 ehk kümnendit, mil sõjaväelisest diktuurist sai demokraatia.