Teedele ja autodele kulutame pimesi ja üle jõu

Nimelt mõjutab teede ja tänavate olukord igaüht meist – seda nii otseselt kui ka kaudselt. Mõju avaldub lõhutud sõiduvahendites, liiklusõnnetustes vigastada ja surma saanutes, ka nt löökaugu tõttu jalakäijates ja neile otsa sõitvates mootorsõidukites, määrdunud riietes, hilinenud ühistranspordis ja selle kõige pärssivas mõjus majandusele.

Iidset teed on kallis hooldada ja remontida. Paralleele võib tuua vanade hoonete ja masinatega. Ühel momendil on mõttekam muretseda uus. Paraku on eestlaste mentaliteet nii autoostu kui ka teedeehituse vallas üsna sarnased. Kui paljud lugejatest tunnevad kedagi, kes on muretsenud endale väga uhke, kuid majanduslikult ülejõu käiva sõiduriista?

Sama on uute teedeehituslike objektidega, kus ehitatakse väga uhke ja kallis liiklussõlm või teelõik, millega seoses ülalpidamis- ehk hoolduskulud kasvavad kordades. Tõenäoliselt oleks mõistlik siiski osta „asi“, mis on kasutatav pikaajaliselt ja ei nõua edasisi suuri kulutusi.

Teede Tehnokeskuse 2011.a. uuring näitas riigimaanteede osas pikaajalist kumulatiivset alarahastamist 836 mln euro ulatuses. Kohalike teede ja tänavate osas on kumulatiivne alarahastamine meie hinnangul laias laastus 300 mln euro ringis. Senine teehoiu-poliitika on viinud selleni, et Eesti teed vananevad kiiremini kui neid jõutakse remontida ehitada või rekonstrueerida.

Kus võiks Eesti majandusel minna oluliselt paremini ning kuidas teehoiusüsteemi saaks parendada rohkem ja efektiivsemalt, sellest loe edasi tänasest Äripäeva paberlehest.