Kultuuriminister Rein Lang on lõpuks alla roninud puu otsast, kus ta oli, kui Sirbis pauk käis. Reformierakonnale omaselt on järjekordne skandaal käändunud valetamisskandaaliks.
Sihtasutuse Kultuurileht vastutav väljaandja Toomas Väljataga võib olla küll nn pehme inimene, aga pehmemagi koore alt võib lõpuks välja kooruda inimväärikus, kui partokraatlik teerull on sellest teatud arvu kordi üle sõitnud. Inimesi saab küll vaikima ja valetama sundida, mida Väljatagaga tehtigi, aga nähtavasti pole Väljatagal tahtmist ajalukku minna Reformierakonna tankisti ja tallalakkujana.
Tänaseks on klaar, et kultuuriminister Rein Lang on Sirbi ümber puhkenud skandaalis valetanud. Mitte et sellises käitumises erilist uudist oleks. Õhkkond on juba pikemat aega nagu Reformierakonna rahastamisskandaali aegu: kõik teavad, et Reformierakond valetab, nad ise teavad ka, et me teame, et nad valetavad, aga valetavad ikka edasi. Sedakorda oleks ämma kappi tarvis selleks, et sinna must pesu sisse toppida.
Veel eile püüdis Rein Lang jätta muljet, et Sirbi ümber toimuva sisu seisneb kultuuriinimeste eri põlvkondade tülis, vastandlikes arusaamades sellest, mismoodi peaks kultuuriajalehte tegema. Seda toetas jõuliselt Postimehes ilmunud zaumlase Jüri-Franciscus Lotmani (perekonnanimi reedab päritolu heast perest, kultuuripanuse poolest on aga tegemist suure küsimärgiga) kirjutis, mis esitas toimuvat katsena lõhkuda "kultuurimonopoli" – siin midagi poliitilist näha olevat paranoiline. Arenenud ühiskondades olevat tavapärane, et kui omanik jätab kinnisvara hooleta, siis kolib keegi teine sinna sisse.
Lotman jätab mainimata, et praegusel juhul tõsteti siiski senised elanikud jõuga välja. Sirbi "vanade" töötajate kõneldust teame, et komissar Kaur Kender ei marssinud sisse mitte kolme uue kaastöötajaga, keda avalikkusele oma meeskonnana esitles, vaid tuli koos üheksa inimesega.
Praeguse seisuga pole enam tähtis, kas "proletaarmadrus" Kender pakkus ennast Langile ise või kas Sirbi ülevõtmise paan sündis nimelt Rain Rosimannuse ja Kristen Michali peas. Keskne on, et kultuuriminister Lang on valetanud ning on sundinud ka teisi seda tegema. Teiseks, plaan on mastaapsem kui üksnes Sirp. Väljataga viitas veel eile, et muudatused ootavad ka kultuuriajakirju: Rein Lang pidavat neid kohendamisvääriliseks. Tuletage meelde rahandusminister Jürgen Ligi märkust, et ega ERR saa ometi peremeheta jääda, nagu ta seni on. Reformierakonna plaan on lisada ERRi nõukogu koosseisu kultuuriministeeriumi esindaja.
Rein Langi tagasiastumine on see absoluutne miinimum, mida põhja kukkunud reitinguga Reformierakond nüüd tegema peaks. Pikemaajalises perspektiivis sellest muidugi ei piisa.
Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler
Seotud lood
Kui sa oled kolmes riigis korraga online oksjoni-saite käivitanud siis sa tead, millest ma räägin, kirjutab peatoimetajana ühe Sirbi kokku pannud Kaur Kender.
Kõigile neile, kes räägivad, kuidas Kenderile tuleb anda võimalus, äkki ta ikka teebki Sirbi paremaks, tuleb üle korrata põhilist: asi ei ole Kenderis. Asi on Reformierakonnas. Asi on selles, et valitsuspartei ärastas ajalehe.
„Ma pean kahjuks ütlema, et võib-olla minu sõnad on võimaldanud vale tõlgendust siin ja ma palun vabandust juhul, kui see niimoodi on olnud,“ sõnas kultuuriminister Rein Lang vastuseks küsimusele, miks eksitas ta avalikkust, kui väitis, et tema ei ole puutunud Sirbi uue peatoimetaja kohusetäitja määramisse. Tagasi ta Sirbi-skandaali tõttu astuda ei kavatse.
Kultuuriinimestel pole võimu. Nad hoiavad ennast poliitikast väärikalt eemal – samas soovivad poliitikutelt saada raha. Poliitilistes protsessides osalemist peetakse räpaseks ja alandavaks. Lahendus saab siiski olla vaid dialoogi alustamine, leiab kunstnik ja kirjanik Mikk Pärnits.
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.