Tagasi Nõukogude Liidus

Nõukogude ajal olid ajalehed ühe, kommunistliku partei kontrolli all. Nad olid partei häälekandjad. Tollastes lehtedes oli mäletatavasti võimukandjatest -  ma ei ütle poliitikutest, sest poliitikat tänapäevases mõttes ei olnud - jäetud vägagi „normaalne“ mulje. See mulje oli nii „normaalne“, et mõjus sügavalt ebanormaalsena. Sedasorti võõrandumine avalikust sõnast kuulub olemuslikult diktatuuriühiskonna juurde.

See, mida Sirbi visioonidokumendis nimetatakse riigist „normaalse mulje“ jätmise plaaniks, ei ole mitte midagi midagi muud kui ühe partei diktatuuri kehtestamise katse.Kaur Kender, suhtekorraldaja, elukunstnik-skandalist ja valitsusparteile lähedal seisev isik, kes on Reformierakonna tipp-poliitikutega vastastikku kasulikke teenete osutamisel põhinevas sõbrasuhtes, on siinkohal politruki, komissari rollis.

Et ühe partei diktatuuri taasloomise katse toimub kultuuri vallas, selles ei ole midagi juhuslikku. Ka juunipööre sai Eestis teoks suuresti nende kultuuriinimeste toel ja kaasaaitamisel, kes uue võimuga kaasa läksid. Kas Kender sarnaneb Johannes Semperi, Nigol Andreseni või Johannes-Vares Barbarusega? Otsustage ise.

Ka selles pole midagi juhuslikku, et Reformierakond on üle võtnud nimelt Sirbi. Peale Sirbi ja ERRi Reformierakonnal – ma ütlen meelega Reformierakonnal, mitte riigil, sest aina enam tähendavad need ühte ja sama – lihtsalt rohkem meediat ju enam „võtta“ polegi. Kogu ülejäänud eesti ajakirjandus on ammugi üle läinud erakapitalile. Päevalehte, Postimeest, Ekspressi, Äripäeva Reformierakond üle võtta ei saa. Jutud maksumaksja rahaga tehtavast üleriigilisest ajalehest on küll õhus olnud, aga jutuks jäänudki.

Rahvusringhääling on Rein Langil ammugi pinnuks silmas. Sest ERRis töötab palju häid ja andekaid ajakirjanikke, kelle ohjeshoidmiseks ei piisa ühest Reformi-truust Margus Allikmaast, kes ei jõua lihtsalt päevast päeva igaühele eraldi pähe istuda. Tegemist on suur ja mõjuka meediaorganisatsiooniga, millel on avalikkuses kõrge usaldusreiting. Sirbist alustada on lihtne, sest selle toimetus on pisike ja lugejaskond tilluke. Reformierakond arvestab ette, et massiteadvuses „igava lehe“ imagoga Sirp ei too inimesi tänavale. Ja tõepoolest, paar hädist küünalt toimetuse ukse ees oligi kõik, millega „vanale“ Sirbile toetust väljendati. ERRiga oleks teisiti. Ent kui Sirp „läheb läbi“, siis on ERR järgmine.

Zaumi-nimelise rühmituse veebilehel ilmunud uueSirbi visioonidokumendi võib lühidalt kokku võtta ka sõnadega „Kunst kuulub rahvale“. See on nõukaaegne loosung, mida on aga Sirbi senist kuvandit arvestades kerge laiale publikule uues vormis söödavaks teha. Toome selle elukauge Sirbi inimestele lähemale! Milleks need pikad ja keerulised tekstid, kirjutame parem seltskonnaüritustest ja videomängudest, haarame masse kaasa. Las Kender teeb sellist kultuurilehte, millest igaüks aru saab, millest massid mõikavad. Masse on Sirbi taha vaja selle pärast, et poliitikutele inimese näo tagasiandmiseks ei piisa praeguse Sirbi tillukesest lugejaskonnast.

Ärge arvake, et poliitikute humaniseerimine peab käima nii robustsel ja naeruväärsel viisil. Tänapäevane propaganda ei pruugi olla lame. Suhtekorraldusteooriad ja -praktikad on aja jooksul edasi arenenud ja ümbritsevad meid peene võrgustikuna igal pool. Spindoktorid ei aita mitte ainult Reformierakonda, vaid ka teisi Eesti parteisid. See on peen psühholoogiline töö, mille eest makstakse hästi. Netikommentaariumi üleujutamine ühte parteid kiitvate ja teisi maasse tampivate kommentaaridega on juba eilne päev. Tänane päev on see, kui poliitik saab panna tuntud ja mõnel juhul ka lugupeetud inimese ütlema seda, mis on talle kasulik. Tänast päeva iseloomustab ka püüd erakätes ajalehti enesetsensuurile allutada kohtuasjadega, mille käigus on mugav kritiseeritud juhtumi kohta kommentaaride andmisest keelduda, kuni kohus teeb otsuse.

Kender on selles mõttes geniaalne leid. Ta pole arvamusliider kultuurieliidi silmis, paaria ehk otseselt mitte, marginaalia aga küll. Ent tema nimi on laias avalikkuses tuntud. Kuna ta plärtsub kohati päris vaimukalt, sh poliitikute aadressil ning pruugib lihtsat ja labast keelt, ta on „lahe“ massiteadvuse tähenduses. Siit tulebki kergesti see mõtteviis: oh, vajaski loputamist see Sirp, laske tal teha, äkki on see kihvt, mis ta teeb!  Sest praegu ei saa lai publik nagunii aru, misasja see Sirp ajab. Ainuke asi, mis kõigile meelde tuleb, on 1987 ilmunud Priit Pärna karikatuur „Sitta kah!“.

Nüüd saab otsustavaks see, kas Eesti loojaskond suudab reformierakondliku omavoli iseloomustamiseks välja pakkuda sama tugeva kujundi kui too Pärna omaaegne teos, mis liitis ka Sirbi lugejaskonda mitte kuuluvaid inimesi mentaalselt viisil, millele võrdset on Eesti nõukaajast raske leida. Mulle tuleb Sirbi ümber toimuvat tahes või tahtmata meelde Poola kunstitudengi Jerzy Bohdan Szumczyki läinud kuul Gdanskis üles pandud skulptuur, mis kujutab rasedat naist vägistavat nõukogude sõdurit. Sõdur-vägistaja analoogiad levivad juba ka eestikeelses blogosfääris, aga need on teostatud nii labaselt, et käsi ei tõuse viitama.

Kujund, mis viib laia avalikkuseni arusaama, et tegemist on reformierakondliku vägivallatsemisega maksumaksja raha eest väljaantava kultuuriväljaande kallal, võib ühendada laia avalikkuse sellele vastu seisma. Küsimus ei ole Sirbi uuendamises, küsimus ei ole selles, kas peaks Kenderile võimaluse andma või mitte. Küsimus ei ole ka mitte kultuuriinimeste omavahelises kemplemises, vaid erakordselt madalale langenud reitinguga valitsuspartei vägivallatsemisega avalikkuse kallal.

Autor: Vilja Kiisler, Ave Lepik