Uskuda võib vaid neid, kel oma nahk mängus

See veel ei tähenda, et mitmed tema mõtted mulle meeldida ei võiks.

Talebi silmis väärika arvustaja leidmine tema raamatule ei olegi väga lihtne, sest samasuguse põlgusega suhtub ta ka enamikusse ajakirjanikesse ja akadeemikutesse, erinevatesse nn arvamusliidritesse ja muidugi ka raamatuarvustuste kirjutajatesse. Nii et veel ka seda viimast arvestades ei oleks minul pärast selle teksti ilmumist Talebi ees seistes ilmselt järel enam kübekestki autoriteeti. Eks ma pean sellega leppima.

Nassim Talebi tuntus kirjanikuna sai alguse tema varasematest raamatutest, mis keskendusid inimeste suutmatusele adekvaatselt hinnata erinevate sündmuste tõenäosust. See on Talebi hinnangul eriti ohtlik ja samal ajal tavapärane paljude akadeemiliselt kõrgesti haritud ekspertide puhul, kelle poolt eksliku loogika kasutamine võib ühiskonnale kalliks maksma minna. Nii näiteks kasutavad Talebi arvates pankade riskijuhid sageli vildakaid matemaatilisi mudeleid, mis alahindavad kõige negatiivsemate võimalike sündmuste tõenäosust.

Tulemuseks on otsused, millega kaasnevad liiga kõrged riskid ja võimalikud probleemid kas konkreetsele ettevõttele või ühiskonnale laiemalt. Talebile tuleb selles mõttes au anda, et ta mitte ei targuta niisama (mis olekski tema silmis ilmselt tõeline patt), vaid on oma loogikat rakendanud ka isikliku rahakoti peal ja sel moel tuletisinstrumentidega kaupleja ja investorina ka enda jõukusele aluse pannud.

Finantsmaailmas riskide valest hindamisest rääkiva raamatu ilmumise ajastus 2007. aastal vahetult enne kriisi puhkemist oli seejuures täiuslik. Talebi isiklikku edu investorina tuleks käsitleda vaid kui vabandavat asjaolu tema jõulisele ja enesekindlale väljendusviisile, sest tema raamatuid ei saa käsitleda otseselt investeerimisalase kirjandusena.

„Oma nahk mängus“ võtab pealkirjana ka kokku põhiteesi, mida Taleb oma raamatus eri tahkudelt avab. Selle kohaselt peaksime suhtuma sügava umbusuga olulisi otsuseid langetavatesse või teistele erinevaid soovitusi jagavatesse inimestesse, kes ei tunne otseselt oma nahal enda tegevuse võimalikke negatiivseid tagajärgi. Siia kategooriasse kuuluvad kindlasti pankurid, poliitikud, suurettevõtete juhid, enamik ametnikke jne.

Nii saab üks pankur võtta liiga suuri riske, mille realiseerumisel kannatavad temast endast enam kliendid, panga omanikud või ühiskond laiemalt. Poliitikud saavad langetada kaugeleulatuvate tagajärgedega läbimõtlemata otsuseid, millel võib neile endile olla lühiajaliselt lausa positiivne mõju. Ajakirjanikel ja kõikvõimalikel kommentaatoritel on privileeg jagada avalikkusele või ka riigijuhtidele ohtlikke soovitusi, mille tagajärgede eest nad kuidagi ei vastuta.

Hoopis otsesemalt on nahk turul ettevõtjatel, kes oma vigasid vahetult rahaliselt tajuvad. Või pagaril, kelle käest kliendid ei ostaks maitsetut leiba enam kui korra. Selle kõige paikapidavuses tuleb põhimõtteliselt Talebiga nõustuda. Rohkem peaksime tähelepanu pöörama mitte inimeste sõnadele vaid tegudele ja sellele, kui paljuga nad teiste nimel otsustades või soovitusi jagades isiklikult riskivad.

Talebi võlu seisneb minu jaoks muu hulgas tema näidete väljendusrikkuses ja kires, mida lugeja tema tekstist vältimatult tajub. Teda oleks raske ette kujutada kamina ääres oma mõtteid rahulikult selgitamas.

Mind on Talebi raamatud pannud veidi teistmoodi mõtlema, isegi kui tema kirjeldatud probleemidele häid lahendusi sageli ei ole. Ju ei saa me ilma selleta, et keegi täidaks ka neid Talebi silmis põlastusväärseid riigi- või suurfirma juhtide, pankurite, professorite ja ajakirjanike ameteid.

See raamat võiks meid aga suunata ettevaatlikkusele nii neid rolle täites kui ka hinnates teiste arvamusi ja otsuseid, mille tagajärjel sündivat kahju ei pruugita oma rolli tõttu vahetult enda nahal tunda. Nii olen ma keskpankurina ettevaatlik ettevõtjatele konkreetsete soovituste andmisel ja eelistan piirduda majanduse suundumustest ja riskidest enda nägemuse kirjeldamisega.

Me saame keskpangana küll rääkida majanduse üldisest vajadusest investeeringute järele, kuid mitte soovitada konkreetsel ettevõtjal oma investeeringuid suurendada, sest võimalik kahju ekslikuks osutunud otsusest jääb üksnes ettevõtjate kanda. Julgemini saab keskpank anda majanduspoliitilisi soovitusi poliitikutele, kes on samaväärselt oma otsuste tagajärgedest eraldatud, kuid võiksid kasu saada võimalikult täielikust ja sõltumatust infost enne otsuste langetamist.

Erilise skepsisega peaksime suhtuma poliitikakujundajate näiliselt lihtsatesse lahendustesse, mis riigikorralduses või majanduses ilma põhjaliku analüüsita ja muudatustest mõjutatute seisukohti kaalumata midagi kiiresti paremaks teha lubavad. Rõhutab ka Taleb, et esmane kriteerium peab sellises olukorras olema meditsiinist tuntud põhimõte „eelkõige mitte teha kahju“.

Värskemate paralleelidena Eesti majanduspoliitilisest debatist meenuvad siinkohal ideed riigi poolt odavalt laenu võttes Eesti „valmis ehitamisest“, mõtted riikliku panga loomisest ning lihtsad ja jõulised lahendused pensionisüsteemi muutmiseks.

Talebi raamatust on kasu, kui selle tulemusel jääb vähem inimesi uskuma imeliste investeerimisvõimaluste pakkujaid, kes riskivad suurelt üksnes oma klientide ja mitte enda rahaga. Või kui senisest väiksem tähelepanu ja edu saadab poliitikakujundajad ja arvamusliidreid, kelle pakutavad lihtsad kuid pealiskaudsed lahendused võivad osutuda meile lõpuks väga kalliks. Kuigi kasu on sellest juba ka lihtsalt hea meelelahutusliku kuid siiski mõtlemapaneva tekstina neile, kellele Talebi kirjutamise stiil sobib.