TalTech. 80 aastat majandusharidust: Robert Kitt sai dekaanilt akadeemilise peapesu

Astusin toonase TTÜ majandusteaduskonda sügisel 1995. Olime esimesed bakalaureused, mis tähendas, et meie vastuvõtt oli esimene lend 4+2+4 süsteemis. Meist aasta vanemad pidid magistridiplomi väljateenimiseks koolis käima 5+2 aastat ning tänased tudengid 3+2 aastat. Nii et juba tänu õpingute pikkusele pidime me midagi teistmoodi tegema kui täna. Mina õppisin nii bakalaureuses kui magistris rahvamajandust ning veidi üllatav oli 1999. aasta lõpuaktusel lugeda, et mulle on omistatud hoopis sotsiaalteaduste bakalau­reuse kraad. 2001. aasta suvel oli diplomil juba majandusteaduste magistri tiitel.

Õppimisvaliku tegemine oli küllalt lihtne. Kaalusin, kas minna Tartu majandusteaduskonda, Tartu matemaatikasse või TTÜ majandusse. Kuna käisin juba keskkooli ajast tööl, siis kukkus välja nii, et nende kahe nädala jooksul, mil tuli paberid Tartusse füüsiliselt kohale viia, ma sinna ei jõudnud. Sõitsime siis koos sõbraga autoga Mustamäele ja kuna meil olid mõlemal kuldmedalid, siis saime ka kohe katseteta sisse.

90ndate teisel poolel nappis nii elementaarseid õppevahendeid kui ka kompetentseid pedagooge ehk võis juhtuda, et õppurid ja õppejõud õppisid koos ühtedest õpikutest.

Mina lähenesin asjale nii, et ei võtnud ühtegi “pehmet” ainet (juhtimine, turundus jne), kuna päriselu erines oluliselt õpetatavast. Et aga punktid täis saada, võtsin statistika, ökonomeetria jms.

1998. aasta kevadel kolmanda kursuse lõpus võttis mu ette toonane statistikaprofessor Enn Listra, kes tegi mulle korraliku akadeemilise peapesu – eksamite viitele tegemine ei olevat veel korralik ülikooliharidus. Jutt võttis nukraks. Tõepoolest, arvestades paralleelset töötamist ning õppevahendite nappust, tegin ratsionaalse otsuse – loengute asemel tegelesin praktiliste majandusalaste küsimustega erasektoris. Eksamid andsin aga õigel ajal ära ning hinded olid korras. Igal juhul päädis asi sellega, et neljandal kursusel käisin oluliselt rohkem kohal ning magistriõpingutes ei puudunud vist ühestki loengust.

Tundub et Listra jutt töötas: 2001. aastal oli mu tase piisavalt hea, muutmaks eriala ning astumaks TTÜ tehnilise füüsika doktorantuuri.

Kas õppida Tallinnas või Tartus, polnud ei toona ega ole ka praegu väga suurt vahet. Pigem oli küsimus, kas jääda Eestisse või mitte. Mina otsustasin jääda. TalTech on väga hea ülikool.

Seda, milliseid oskusi läheb tööjõuturul vaja 20, 30 või 40 aasta pärast, ei tea keegi. Silmad tuleb lahti hoida ja uusi asju õppida. Loomulik uudishimu on minu arvates liikumapanev jõud.

Keskerakonna juht ja endine peaminister Jüri Ratas vaatab ülikoolis käidud rajale tagasi sooja tänutundega.

“Sellest ajast meenuvad esimesena hommikud, mil ma Koplis asunud koolihoonesse sõitsin. Sealne piirkond oli juba paarikümne aasta eest väga perspektiivikas ja muutused toonase ajaga võrreldes väga suured,” sõnab ta.

Majandusteaduskonda õppima minek polnud aga Ratase jaoks sugugi esimene valik. “Asusin õppima energeetikat. Kahe- kolme nädala pärast läksin aga majandusse üle. Otsuses eriala muuta mängisid oma rolli toonased kursusevennad ja -õed, kes minuga koos Nõmme gümnaasiumi olid lõpetanud ning majandust õppima läinud,” meenutab ta.

Koolikaaslasi, kellega vähemal või rohkemal määral tänagi suheldakse, jagub nii avalikku sektorisse kui ettevõtjate ridadesse. “Selge on see, et TTÜ on läbi aastakümnete andnud Eesti majandusse ja avaliku sektori toimimisse väga suure panuse läbi oma lõpetajate ning õppejõudude ja professorite,” hindab ta TalTechi väga kõrgelt. Kes on aga õppejõud, kes Ratasele enda kooliajast esimestena meenuvad? “Too aeg oli dekaaniks Alari Purju, ääretult sümpaatne inimene. Kindlasti ka Kostel Gerndorf – olgu muld talle kerge.”

Kui Ratas täna õpingutega uuesti alustaks, siis vaataks ta valdkonda, mis aastate eest pooleli jäi – energeetikat. “See on väga perspektiivikas ja ka ehitusvaldkond on ääretult huvitav. Noortele, kes oma valikuid aga alles teevad, ütlen ma – kui on võimalik õppida pool aastat või aasta välisülikoolis, siis igal juhul tehke seda. Kasutage seda võimalust ka siis, kui Eesti ülikoolis käimine peaks selle käigus pikenema. See annab uskumatu kogemuse.“

Õppisin 1989–1994 majandusteaduskonnas. Alustasime Saaremaal kolhoosis kartulipõllul, nagu sellele ajale kohane. See oli aga hea võimalus kursusekaaslastega kiiresti tuttavaks saada. Esimesed poolteist aastat õppisime vana, ilmselt aastaid kasutusel olnud õppekava järgi. Kõrgem matemaatika, materjaliteadus ja muud baasained olid teibitud teadusliku kommunismiga. Õppejõud tundsid ka ise ebamugavust, kui pidid sellistel teemadel rääkima. Siis hakkasid aga kaasaegsed teemad peale tulema. Minu õppimise aeg jäigi ilmselt kõige segasematesse aastatesse. Õppetöö käis valdavalt Koplis, mõned päevad ka Mustamäel.

Keskkooli lõpetades olin ma ilma selge suunata noor. Teadsin, et majandust võiks õppima minna, aga see oli selline hajus eesmärk. Otsustavaks sai minu side spordiga. Tulin spordiklassist ja olin mänginud mõned aastad Eesti esindusmeeskonnas korvpalli. TTÜ korvpallitreener oli tunnustatud Märt Kermon. Tema mind TTÜsse kutsus ja sain osaleda sportlastele mõeldud eelkoolitusel. See valmistas meid sisseastumiseksamiteks hästi ette ja nii see läkski. Majandusvaldkonna huvi ja armastus tulid alles hiljem.

Esimene ülikooliaasta oli intensiivne ja siis käidi ka usinalt kohal. Et aga muutuv elu tuli peale, siis leidis teisel aastal juba enamik üliõpilasi endale kas osalise või täiskohaga töökoha. Edasi tuli paindlik olla, et nii töö kui kool mõistlikult ära mahutada. Mõned tublid inimesed käisid loengutes, tegid seal ilusa käekirjaga detailsed konspektid, mille järgi hiljem grupi enamik õppis ning vastas. Aeg läks väga kiiresti ja traditsioonilist ülikooliaega meil väga polnudki. Saime liiga kiiresti täiskasvanuteks.

Tagantjärele hinnates oli kogu ülikooliaeg ikka üsna kummaline. Kuidas saab samaaegselt täisprogrammiga päevases õppes õppida ja täiskohaga intensiivselt töötada? Oli unikaalne aeg, mis kestis ainult paar aastat. Meenutada on palju.

Kõige kriitilisem aeg oli mul õppetöö lõpus. Olin koos kursusekaaslastega õppeprogrammi üllatuslikult suhteliselt edukalt läbinud, aga intensiivne päristöö ei võimaldanud mul õigeks ajaks lõputööd valmis saada. Seda aega lihtsalt ei olnud. Kui läksin pikendust küsima, siis selgus, et pikendust saab küsida vaid siis, kui õppeprogramm on veel pooleli. Lühidalt, mind eksmatrikuleeriti ehk visati koolist välja. Lõputöö tegin aasta hiljem, eksternina. Mingi äng on sellest senini jäänud – parem on asjad õigel ajal lõpuni viia!

Õppejõududena, kes õpingutes mentoriks või suunajaks said, tooksin välja Uno Mereste – inimene, kes õpetas austusväärset suhtumist faktidesse ja statistikasse, Kostel Gerndorf – õpetas juhtimise baas­aluseid ja oli väga mõjuv isakuju. Peeter Riit tegi raamatupidamise huvitavaks ja õpetas olema vastutustundlik.

Minu ülikooliajal avanesid juba võimalused ka võõrsile õppima minna. Mõned koolikaaslased õppisid perioodi Stockholmi­ Majanduskoolis, mõned kursusekaaslased tegid hiljem magistri välismaal.

Minust läks see kõik mööda, sest mul oli töö ja olin keskkonnas, mis haaras mind jäägitult. Enne kooli lõppu sattusin tööle Hansapanka ja see haaras mind järgmiseks 18 aastaks. Ma olen õnnelik, et õppisin TTÜs. Olen TTÜ tänulik ja uhke vilistlane.

Kui oleksin täna uuesti valimas, läheksin kindlasti TTÜsse. See on suurepärane ülikool, mis on väga hästi arenenud. Seal tehakse head teadust ja sealt tulevad hakkamasaavad ja edasivaatavad noored inimesed. Majanduse asemel valiksin täna ehk midagi konkreetsemat, õpiksin inseneriks. Seda sellepärast, et taolise vundamendi peale on hiljem hea majandust juurde õppida. Õppimine või töötamine Eestist väljas on suur väärtus. Seda saab aga kombineerida kas paari semestriga väljas või siis magristikoolitusega.

Kindlasti ma täna ka pühenduksin õppimisele teistmoodi kui meie ajal. Tööd jõuab hiljem teha küll, kõigepealt tasub võtta heast koolist kõik, mis sealt võtta on. Ja Tal­Techil­ on palju pakkuda.

See, et minust sai ülikoolis, kus ise õppisin, hiljem õppejõud, on puhas juhus. Minu magistriõpingute ajal oli ette nähtud kohustuslik õpetamise praktika. Mulle pakuti suuremas mahus praktika sooritamist, kutsuti järgmiselgi aastal tagasi ja nii siiani. Esimest korda läksin tudengite ette täpselt 20 aastat tagasi. Mäletan, et alguses olid tudengid sama vanad kui mina ja mitmed isegi vanemad, mis oli päris huvitav kogemus.

Kui vanasti kestis klassikaline loeng poolteist tundi, mille raames õppejõud rääkis ning tudengid kirjutasid, siis nüüd on seda tüüpi loenguid vähemaks jäänud. Õpe on interaktiivsem ja paindlikum, kus info antakse edasi, kuid sellele järgneb kohe ka seoste loomise, arutelu ja teadmiste kinnistamise osa. Õppejõu roll on toetada seoste loomist ja saadud info praktikasse panekut. Minu tundides lahendame kaasused läbi reaalsete ettevõtete finantsandmetega.

Kunagise ja tänase õppe erinevus seisneb muidugi ka vajalike õppematerjalide hankimise viisis. Kui mina käisin vanasti peamiselt raamatukogudes paksudest raamatutest mitmeid lehekülgi paljundamas, et nende põhjal hiljem käsitsi uurimistöö kirjutada, siis täna tuleb lihtsalt e-raamatukokku sisse logida ning osata vajalik materjal üles leida.

Õppejõuna on minu jaoks ääretult oluline pidev enesetäiendamine. Ajal, mil maailm automatiseerub ja digitaliseerub, ei tohi inimene maha jääda. Mina ise täiendasin end viimati õpidisainis, kui tegin intervjuusid tudengitega ja uurisin nende õpiharjumuste kohta. Sain teada, et nende jaoks on väga tähtis olla pidevalt kaasatud ja tunnis hõivatud, sest muidu kipub tähelepanu hajuma.

Praegu on õppetöös üha suurem rõhk jooksval hindamisel, kus ühe suure lõpueksami asemel tuleb jooksvalt punkte koguda. Selline õpe tähendab seda, et juba esimesest tunnist alates tuleb kaasas olla ning aru saada. Enam pole võimalik õppimist semestri lõppu edasi lükata.

Tänasel õppejõul on vaja rohkem toetada tudengite eneseväljendusoskust, eriti kirjalikku poolt. Üks asi on messenger’i-keel, teine aga akadeemiline ning professionaalne kirjakeel. Tõsi, mõlemat on vaja osata, kuid neid tuleb osata lahus hoida.

Õpetan peamiselt magistrante. Võtan mütsi maha nende ees, kes samaaegselt täiskohaga töötavad ning õpivad. Tean, et see on paras väljakutse, kuid eks areng toimubki mugavustsoonist väljas.

Lõpetasin Raplas keskkooli neljade-viitega. Teadsin, et tahan edasi Tallinna minna, kuid mida õppima, seda mitte. Ühel päeval jalutas mulle vastu Tiiu Susi, kes nagu minagi, oli Rapla kooli vilistlane, ja hakkasime rääkima. Selgus, et ta õpib majandust, ning ta ütles, et kui mul kindlat suunda ja plaani edaspidiseks pole, siis tulgu ma ka majandusse – sealt saadavad teadmised kuluvad igal inimesel ära. Viisin paberid sisse, konkurss oli tugev, kuid sain sisse.

Meil kujunes välja mõnus sõpruskond, kuus neidu, kellega koos oli väga tore õppida. Vahel juhtus meiega ka apsakaid. Meie üheks õppejõuks oli härra Parijõgi, kes andis töö normeerimist. Eks me vahel polnud eksamiks end ette valmistanud ja terve meie naiste punt kukkus tema eksamil läbi, kuid hiljem tegime järele ja saime viied. Muidu olime me korralikud õppurid.

Kolmanda ühiselamu all, kus elasid naistudengid, asus kultuuriklubi Eva, mille presidendiks olin oma õpinguaastatel mina. Mu ülesandeks oli seal erinevaid üritusi korraldada. Kui kedagi lavale panna polnud, istusin ise klaveri taha ja laulsin. Mäletan, et osalesin ka ühel tudengite taidlusfestivalil, sain esimese koha ning võitsin elu esimese välisreisi Rumeeniasse. Mul on see reis nii meeles! Seal proovisime esimest korda Pepsi Colat. Tegu oli reisi kõrghetkega, Cola küll suuremat muljet kahjuks ei jätnud.

Kooli lõppedes saadeti mind tööle tubakavabrikusse Leek. See oli aeg, kui pärast kooli tuli kolm aastat suunatud ametikohal töötada ja siis sai edasi vaadata, mis ja kuhu. Leeki ma siiski ei jõudnud, sest kultuuriministeerium palus mind Eesti Riiklikusse Filharmooniasse edasi suunata, ja nii jäid sigaretid minu poolt valmistamata. Äkki töötaksin täna hoopis Marlboros, mine tea?

90ndatel aastatel Filharmoonias toimunud koondamise järel lõin oma firma, millega olen end tänaseni ära majandanud. Tulud ja kulud oskan ise kokku panna, raamatupidamisega saan hakkama. TPIsse minemine ja selle lõpetamine on parim otsus mu elus. Olen väga-väga rahul tänaseni.

Minu koolivalik läks isevoolu teed, aga loogiliselt. Tulin 15aastaselt Järvakandist Tallinna Spordiinternaatkooli­ ning olin lõpetades pealinna eluga nii harjunud, et Tartusse ülikooli minna ei soovinud, vaid tahtsin Tallinna jääda. Seetõttu valisin Tallinna Tehnikaülikooli. Sisseastumiseksamitega probleemi ei olnud, sest keskkooli lõputunnistusel olid kõik viied. Reaalainetes olin ma tugev, seetõttu valisin mitte nelja-aastase õppega tööstuse planeerimise, vaid viieaastase õppega teenindusökonoomika eriala.

Lõpetasin 1980. ehk olümpia-aastal, mis tähendas pisut teistsugust lõpuspurti. Kui tavaliselt jäid ülikooli lõpueksamid juuni lõppu või juulisse, siis meie diplomitööd pidid olema juba maikuus kaitstud. Lõpuaktus toimus juba 29. mail. Pidime kõike poolteist kuud kiiremini tegema ja tempo oli meeletu. Samas – olgu aeg, milline tahes, lõputöö kirjutamiseks jääb alati aega väheks.

Olin oma kursuse parim lõpetaja ning sain esimesena valida, kuhu tööle minna. Suunamine toimus tollal üks aasta enne lõpetamist. Valisin divisjonijuhi koha Olümpia Purje­spordikeskuses. Kui ma koolilõpukevadel sinna kohale läksin, oli minu perspektiivikas töökoht kahjuks juba maha sahkerdatud. Sain vaba diplomi, mis tähendas, et olin kindla töö- ja elukohata noor inimene. Olukord lahenes selliselt, et leidsin tuttavate kaudu koos elamispinnaga pakutava pearaamatupidaja ametikoha Vabariiklikus Onkoloogiadispanseris. Raamatupidamist olin TPIs õppinud vaid kaks semestrit, kuid ma lihtsalt pidin hakkama saama ning õnneks sain ka. Elamispinnaks oli pisike 12ruutmeetrise toaga korter, omaette köögi ja vannitoaga. Töötasin haiglas 9 aastat. Selle aja jooksul paranesid elutingimused, sündis kaks last ning Eesti hakkas liikuma iseseisvuse suunas.

1989 läksin tööle Eesti Kaubandus-Tööstuskotta ning sealt juba 1991 Hansa­panka pearaamatupidajaks. Selleks ajaks olin 11aastase kogemusega pearaamatupidaja ja finantsjuht ning ei kahelnud hetkekski, et saame täiesti uue panga loomisega hakkama. Kõike õpitut ja kogemusi kasutades ning ennast täiendades ja kokku võttes oli mul au ja õnn olla osaline Hansapanga loomises. Pangaga olin seotud kuni 2005. aastani, mil Swedbank selle täielikult üle võttis.

Oma kursusega TPI päevilt käime siiani tihedalt läbi. Teeme väljasõite, matku, restoraniõhtuid. Meie hulgas on mitmeid finantsjuhte ja pearaamatupidajaid. Meenutame ülikooliaastaid ning oleme tänulikud Tehnikaülikoolile, mis andis meile kaasa õppimisvõime koos läbilöögivõimega.

Eriala, mille lõpetasin, kandis pikka ja keerulist nime – majandusliku informatsiooni mehhaniseeritud töötlemise organiseerimine ehk tänases mõistes programmeerimine.

Õppima minnes ei teadnud ma praktiliselt üldse, mis asi see programmeerimine selline on, ja ma ei teadnud, kelleks saada tahan. Teadsin vaid, et ei taha saada juristiks, arstiks, õpetajaks või teadlaseks, mis olid ja on üldjuhul kuldmedaliga lõpetaja jaoks automaatsed valikud.

Lõpetasin Viljandis Jakobsoni-nimelise 1. Keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi ja kuna reaalained mulle väga meeldisid, soovisin, et eriala peaks olema ka tulevikus nendega seotud. Personaalarvuteid tol ajal peaaegu polnudki. Esimesed tööd ülikoolis said tehtud võimlasuuruste arvutiterminalide taga – seadmed olid hiiglaslikud ning vajasid jahutamiseks palju õhku. Kui õues oli liiga kuum, need ei töötanud ja suure külmaga samuti mitte. Mäletan ühte kursusetööd, mille kirjutasin käsitsi binaarkoodis ehk lehekülgede kaupa lihtsalt nulle ja ühtesid. Programm tuli aga ära teha ning töö ära kaitsta. Sain hakkama.

Minu diplomitöö juhendajaks oli Leo Võhandu, üks legendaarsemaid professoreid ja õppejõude läbi aegade. Ta ütles mulle, et Kai, ära tee midagi igavat, ning uuris, mis mu hobid on ja mida teha meeldib. Ütlesin, et nooremana armastasin kudumist, ning selle ajendil valmistasingi programmi, mis asus automaatselt mustreid looma – see võttis arvesse kudumises ette tulevad piirangud ning lõi mustreid, mis olid ka kootavad.

Eksamikomisjonil oli mulle ainult kaks küsimust: mis on kudumise ja heegeldamise vahe ning kas ühe ruumis oleva naise kampsun on kootud või heegeldatud.

Põnevam aeg minu elus saabus vahetult pärast ülikooli. Oli aasta 1991 ning kooli poolt ametipostidele enam ei suunatud – koht tuli ise leida. Minule sattus töö täiesti juhuslikult, kui üks õppejõud mu poole pöördus ning oma Viimsi­ vallavalitsuses töötavast tuttavast rääkis, kes enda kollektiivi noort, tehnikat valdavat inimest otsis. Viimsi oli oma sõprusvallalt tolle aja kohta ultramodernse tehnikapargi saanud – faksi, koopiamasina, arvuti ja printeri, kuid teadmisi, kuidas neid kasutada, polnud. Mulle tundus see huvitav ja samas oli tore olla ühe ettevõtte kõige IT-teadlikum inimene.

Seal töötamise aega jäi Eesti Vabariigi sünd, rahavahetus. Valmis ka valla esimene andmebaas, mille järgi inimestele maid tagastama asuti. Kõik need nimekirjad sain mina andmebaasi põhjal koostada ja kogu protsess oli tõeliselt huvitav ja meeldejääv.

Suurim erinevus tollases ja tänases üliõpilaselus on vastutuses. Kui mina õppisin, siis keskkoolil ja ülikoolil funktsionaalses pooles suurt erinevust polnud, olid kindlad ained ja tunniplaanid. Täna on noorel endal vastutus ja ta saab ise suuresti mõjutada, kuidas haridustee kulgeb. Täiskasvanuks saamine toimub varem.

Käin vahel koeraga ülikooli juures jalutamas. Valminud on moodne linnak, mida minu ajaga võrrelda ei saa. Siis nõudis ainuüksi ühiselamu kööki või pesuruumi minek eneseületust. Et tollased tingimused olid, nagu olid, sai palju väljas ringi liigutud. Meie käisime päris tihti legendaarses Kännu Kukes. Ükskõik, millal me sinna ka ei läinud, alati oli seal kellegi pulm ja bänd esinemas. Väga lõbusad mälestused!

Minu ajal olid ka ülikooli õppehooned mööda linna laiali. Meie veetsime palju aega Kopli poolsaare tipus asuvas hoones. Vanad olijad õpetasid, et sinna sõites tuleb tekkel pähe panna, sest siis teavad trollis olevad memmed sind lõpp-peatuses üles äratada. See oli vahva vaikiv kokkulepe, mis tõesti toimis.

Kullaga ma ei lõpetanud ja ka eksamil jäin korra spikerdamisega vahele. Mäletan, et ühe arvestuse saime kogu grupiga ilma eksamita tehtud. Ütlesime õppejõule naljaga pooleks, et äkki paneks ta meile hinded niisama välja. Ta ütles, et temagi poolest – ta tunneb meid hästi ja kui me tema pandud hindega rahule jääme, siis olgu. Olime nõus.

Tänastel noortel soovitaksin vältida standardseid valikuid ning välistel teguritel ei tohi enda valikuid lasta mõjutada. Tuleks aru saada, mida süda päriselt ihaldab, ja liikuda selles suunas. Kõige õnnelikumad inimesed on need, kes teenivad igapäevaselt raha valdkonnas, mis endale väga meeldib. Ameteid, mida õppida, on palju.

Kui on aga juba õppima mindud ning leitakse, et see pole ikka päris see, siis minu soovitus on enne mitte pooleli jätta, kui uus valik on tehtud. Näen palju nooremas keskeas inimesi, kes on praegu väga õnnetud, et nad lasid elul liiga kiiresti peale tulla ning õpingud pooleli jäid. Täiskasvanuna ja pere kõrvalt on õppimise jätkamine juba kordades keerulisem. On täiesti okei asju proovida, ümber mõelda, kuid lihtsalt hängima jääda ning oodata, mis elu toob, ma ei soovita. Raha jõuab teenida kogu elu, kuid endale sobiv eriala tuleks omandada siis, kui selleks on õige aeg.

Kui noor lähtub valikuid tehes südamest, siis ülikool ja riik peaksid asjale teadlikumalt lähenema. Rohkem tuleks vaadata ette, näha, milliseid inimesi ja spetsialiste meil tulevikus vaja läheb. Need, kes täna kooli lähevad, hakkavad ju reaalselt midagi tootma ja tegema. Suunata ning propageerida tuleks erialasid, mida on ühiskonnas päriselt vaja. Nii väldime üheülbalise hariduse ületootmist.

Õppis tehnikaülikoolis 1984-1988, Meie teaduskond oli Koplis, uhkes oma majas. Päev või kaks nädalast kolistasime ka peamajja Mustamäel, kus anti algteadmisi ehitusest ja toiduainetööstusest. Meie pidime seda kõike juhtima hakkama. Õppisin tööstuse juhtimist ja planeerimist, mis oli suhteliselt väheinsenerlik valik.

Aeg Eestis oli juba muutlik. Teaduslikku kommunismi justkui õpetati, kuid seda ei võetud enam liiga tõsiselt, poliitökonoomia muutus kuudega. Kateedri au ja uhkus oli Raoul Üksvärav ja tema USAst imporditud ja arendatud organisatsiooni juhtimisõpetus. Peab ütlema, et õpetus organisatsiooni ülesehitusest, juhtimisstruktuuri optimeerimine, selgetest sõnastatud vastutusvaldkondadest jmt on kasuks tulnud. Juhi kompetentsid ja vastutus ning tööde delegeerimise põhimõtted ja organisatsiooni toimimise psühholoogia on mööda läinud nii mõnestki tippjuhist minu lähedal.

Meeldejäävamad kujud õppeajast on kindlasti Üksvärav, Kostel Gerndorf, Teo Saimre ja samas karismaatiline ja irooniline Uno Mereste, härrasmehed Harry Paalberg ja Enn Tarvel, häbelik aspirant Hannes Tammjärv.

Aeg oli vastuoluline. Perestroika apologeet Gorbatšov külastas küll TPI-d, samas oli parteifunktsionäridel veel liiga palju võimu üliõpilaste tegude ja vaadete hindamisel. Ent üliõpilaselu kihas, olgu see Roheline konn või Glehni loss või vaba mõtte klubid väljaspool ametlikku programmi. Ise tegutsesin üliõpilaste ametiühingu organisatsioonis.

Välismaal käisid tublimad üliõpilased tutvumisreisidel Tšehhoslovakkias ja Saksa DVs, mille kateeder ise välja ajas. Välismaalastega sai suviti aega veeta nn välismaleva rühmades.

Miks ma tehnikaülikooli valisin? Olen alati ausalt öelnud, et tallinlasena ei avaldanud mulle 1984. aasta Tartu eriti muljet ja seepärast otsustasin valida TPI kõige humanitaarsema ala. Töötasin erialal nii Tallinna linnavalitsuses (ka struktuuris uue ameti loomine ja käivitamine) kui ka eraettevõtluses. Arvan, et ka pragune töö ERR produtsendina on olnud lihtsam, kui osata juhtida protsesse ja teada kuidas kujuneb eelarve. Nii et on olnud TPI majandusharidusest kasu küll!