Restoranitest: Ragú või Raguu?

Nagu väiksematel söögikohtadel kombeks, on ka Ragú hübriid ehk kohvik-resto. Mulle tundub, et restoks on hakanud end nimetama restoranid, mis justkui ei julge päris täit restorani nime kanda. Et natuke nagu on restoran, aga natuke ei ole ka. Avatakse see kohvik-resto juba hommikul kell kaheksa, nii et hommikupoolikuti on tegemist kahtlemata kohvikuga. Õhtul pannakse kinni aga ka juba kell kaheksa, nii et taas pigem kohvik kui restoran, mis sel ajal mõnikord alles alustavad. Kõige restolikum, isegi restoranilikum on Ragú lõunasel ajal.

Kodulehekülg annab menüü mõistmiseks võtme kätte sõnadega “raguu on igapäevane toit ja sobib kõigile pereliikmetele”. Eks tavaliselt need restode road kusagil kodu ja restorani vahepealsed ongi – pisut peenemad kui kodus, aga mitte nii viimistletud kui restoranis. Esimeseks roaks tellisime borši. Gurmeeborši, nagu seisis menüüs. Sellega käisid koos hapukoor, maitseroheline, sidruniviil ja peki­kreem. Peale kauni serveeringu ja peki­kreemi muud gurmeelikku ei tuvastanud, oli tavaline maitsev peedisupp. Menüü esitles ka mereannisuppi, mille esmalt välja valisimegi. Tellima asudes aga selgus, et seda siiski ei ole. Ka tursafileed enam polnud, kalast ja mereandidest oli restosse jäänud vaid lõhn.

Suhteliselt tavaline, kuid samuti väikese gurmeeliku lisandiga oli pearoaks valitud taimne roog porgandikotlet, mis serveeriti värske salati ja fetakreemiga. Kotlet oli mõnus ja mahlakas. Nagu pekikreem boršile, nii andis ka fetakreem lihtsale köögiviljaroale veidi gurmaanlikku lihvi. Lambakotlet kartulipüree ja veinikastmega oli maitstud roogadest kõige tavalisem – enam-vähem samal kujul kordub see resto(rani)st resto(rani)sse. Maitse oli aga ka sellel roal meeldiv, kotlet oli ausalt lihane ja mahlane.

Nimele vastavalt pakub menüü ka kahte raguud: köögiviljaraguud pähklite ja granaatõunaseemnetega ning köögiviljaraguud veisepõse ja veinikastmega. Kui selle kõrvale klaasi veini soovisin tellida, selgus, et veiniga on lood kehvad: klaasikaupa saab vaid ühte punast ja ühte valget pakiveini, mille tase pole toidu vääriline. Tervet pudelit aga ei tahaks sellises koduses söögikohas tellida, kust juba kell kaheksa koju peab minema.

Magusaga otsustamise libiseda restost kohvikusse. Kelner soovitas sidruni-brülee­kooki, et pidavat olema külastajate lemmik ja et mõni ainult sellepärast Ragús käibki. Kui porgandikotleti ja borši pärast läheks tagasi iga kell, siis selle koogi pärast küll mitte. Halb ta otseselt polnud, kuid ka mitte midagi meeldejätmist väärivat. Natuke kõva, natuke kuiv ja natuke liiga magus.

Selle suve üldise teeninduskvaliteedi languse juures oli Ragú noor algaja kelner täiesti tasemel. Apsakaid juhtus nii tellimisel kui ka maksmisel, kuid tema siirad vabandused ja püüdlikkus korvasid kõik. Ilmselgelt oli tal olemas tahe õppida ja olen kindel, et nüüdseks ta ongi enam-vähem kompetentne – sellest on paar-kolm nädalat, kui viimati kohtusime.