Viraito piimafarm raskuseid ei karda

1990ndate alguses Adaveres viie lüpsilehmaga tegevust alustanud talust sai ametlik osaühing pärast AS Põltsamaa Põllumajandi farmi maade ja vara ostmist. Perefirmana otsustati ettevõtte nimeks panna omanike eesnimetähtedest moodustatud sõna Viraito – Virve, Rainer, Toivo. Juba aasta hiljem osteti ära TÜ Esku Heimar panktorivara, saades sealt teraviljakuivati, hoidlad ja masinad.

„Oleme aasta-aastalt kasvanud ja farmi investeerinud – renoveerinud olemasolevaid hooneid, ehitanud uusi ning soetanud lüpsitehnikat ning teravilja kasvatamiseks vajalikke seadmeid,” ütleb Viraito OÜ juhatuse liige Ingrid Luik. Täna kuulub Viraitole üle 1000 looma, kellest 500 on lüpsilehmad ning ülejäänud noorloomad. Oma karja uuendatakse ise ning nii sünnib peaaegu iga päev lauta juurde mõni vasikas.

Kogu toodang läheb Piimandusühistusse E-Piim, mille liige on ka Osaühing Viraito. Et saadud piim oleks võimalikult kvaliteetne ning et hoida ettevõtte tegevuskulusid madalal, kasvatatakse Viraitos ise kõik loomade toitmiseks vajalik sööt. „Kogu tootmismaa on ca 900 hektaril, millel kasvatatakse teravilja, maisi, hernest ja rohumassi siloks. Kogu maast on ca 400 ha omandis, ülejäänud on rendimaad,“ täpsustab Riho Kens.

Ettevõtte üks asutajatest, Virve Kens lisab, et põllumehe elu on väga ilmastikust sõltuv ning kuna aastad pole vennad, on teinekord päris keeruline lehmadele ühe suvega kogu aasta sööta varuda. „See suvi on üks selline näide, kus meil kasvas vili kenasti, kuid silost oleks väga suur puudus olnud, kui Teedla mõis poleks abikätt ulatanud. Saime sealt koguni kaks niidet ja oleme neile väga tänulikud. Üldiselt võiksid põllumehed rohkem kokku hoida ja ühiselt raskustele vastu astuda.”

„Põllumajanduses ja piimatootmises ei ole stabiilset aega, igale kriisile järgneb uus, suur sõltuvus on loodusest ning oma rolli mängib maksukoormuseid kuhjav valitsus. Tänases Eestis tekib tunne, et valitsus ei mõista põllumeest- tootjat, järjest tõusvad keskkonna kohustused, - maksud, saastetasud ja muud riigimaksud seavad Eesti põllumajandusettevõtted võrreldes lähiriikide konkurentidega ebavõrdsesse seisu. Rääkimata keskkonna seadustest, millel on reaalsusega väga vähe tegemist, nagu nitraaditundlike alade käitlemine,” selgitab Luik.

Mullune aasta oli Viraito töötajate jaoks äärmiselt keeruline, sest siit ilmast lahkus ettevõtte alustala, perekonnapea Toivo Kens. „Ilma temata on meil raske,” tunnistavad pereliikmed. „Ta oli hämmastav ihu ja hingega põllumees, kellel oli meeletult ideid ning kellel kukkus kõik nii hästi välja. Ainult tänu tema eestvedamisele on meie perekond põllumajanduses nii kaugele jõudnud!”

Tänu Toivo Kensi initsiatiivile sai Viraito Kuningamäe farmist 2004. aastal üks esimesi kaasaegsetest vabapidamislautadest Eestis. Enne ehitust tutvuti põhjalikult teiste farmide kogemustega ning käidi infotmatsiooni kogumas koguni Ameerikas, kus oli kaasas ka Swedbanki põllumajandusdivisjon. Sellest ajast peale on paljud Eesti farmijuhid käinud Kuningamäel ideid ja teadmisi ammutamas. Toivo Kens oli üks esimesi, kes rajas farmi juurde reoveepuhatustiigid ning katsetas muudegi uute keskkonnasäästlike võtetega. Ja kui Eestis hakati tunnustama keskkonnasõbralikku põllumajandustootjat, pälvis Viraito esimena selle tiitli.

„Pärast nõukogude aja lõppu said paljud eraettevõtted alguse kolhoosidest ning sohvoosidest, kus olid olemas töötavad laudad ning loomad. Meie pidime alustama nullist – punase Jumbo traktori ja 27 talust üle tulnud lüpsilehmaga. Aga see on olnud põnev aeg,” meenutab Virve Kens.

„Üks suur töö oli vana kuivati rekonstrueerimine. Kogu eeltöö ja valmimine jäi viimase majanduskriisi perioodi. Aasta hiljem poleks me enam laenu saanud, sest pangad keerasid põllumajandusele selja, kuid vana kuivati oli nii amortiseerunud, et ilma selle hädavajaliku investeeringuta poleks saanud me enam ise teravilja kasvatada, kuivatada, hoiustada,” täiendab Rainer Kens.

Viraitos töötab põhikohaga 22, kellest viis on pereliikmed. Heade töötajate leidmine on Luige sõnul suur probleem: „Eestimaalt ei leia enam häid töötajaid ja ka meie oleme seetõttu pidanud palkama ukrainlaseid. Ostsime Põltsamaale selleks isegi korteri, et mujalt tulevaid töötajaid oleks kuhugi elama panna. Töö farmis pole muidugi lihtne, kuid see-eest maksame korralikku palka ning tahaksime selle eest tööd anda kohusetundlikele inimestele. Lisaks igapäevasele lauda- ja põllutööle soovime tulevikus rohkem loomade heaolule panustada ning vasikate ja poegivate lehmade pidamistingimusi uuendada.”

2018 väljalüps looma kohta oli 8808 liitrit. „Kvantiteedist olulisem on piima puhul kvaliteet – rasva ja valgu võimalikult kõrge sisaldus. Jälgides kvaliteeti, hoiab see meie sissetulekut ka rahaliselt stabiilsena. Kogu teadlik inimkord tarbib täna rohkem loomset kui taimset rasva, sest inimesed on saanud targemaks,” räägib Luik, kelle sõnul lööb ettevõte heal meelel kaasa erinevates projektides, kus näiteks uuritaksegi loomade geneetilist võimekust kõrgemale rasvale ja valgule piimas. „Avatus uutele asjadele annab kindlasti parema võimalusi tihenevas konkurentsis püsida ja see on meie jaoks oluline, sest plaanime oma farmi arendada ning ka järgmised 20 aastat edukalt piima toota! Täna võib öelda, et põllumajandussektor on kogu maailmas tõusuteel ja ka meie soovime sellest oma osa saada.”