Vääramatu jõud tuumaintsidendi korral

Tuumajaama operaatori vastutuse õiguslik taust on reguleeritud kahe rahvusvahelise konventsiooniga: 1960. a Pariisi – Brüsseli konventsiooni ja 1963a. Viini konventsiooniga tuumakahjustuste tsiviilvastutusest (edaspidi Konventsioon). 

Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt saab riik ise valida millise konventsiooniga ta liitub, seega millist õigust rakendab. Jaapan on liitunud Viini konventsiooniga, mistõttu käsitlen tsiviilvastutust Viini konventsiooni põhjal.1963. a konventsioon leidis enda täienduse 1997. a protokollis (The Protocol to amend the Vienna convention on civil liability for nuclear damage). Tegemist on konventsiooni nn juurdeehitusega, mille eesmärk on laiendada tuumajaama operaatori vastutusala, suurendada kahjusummasid, täpsustada mõisteid ning muuta kompensatsioonide hüvitamine õiglasemaks.

Enne kui minna tuumajaama operaatori vastutuse välistamise küsimuse juurde, peab vaatama tuumaintsidendi vastutuse eripärasid. Tuumaõiguses kehtib nn absoluutse vastutuse (absolute liability) printsiip. Kannatanu saab esitada nõude tuumajaama operaatori vastu olenemata operaatori süüst kahju tekitamisel.

Kannatanu peab tõestama põhjusliku seose olemasolu tuumaintsidendi ja kahju tekkimise vahel. Tuumajaama operaatori vastutust ei välista asjaolu, et tuumajaama on käitatud nõuetekohase hoolsusega. Sellega on püütud välistada tsiviilõiguses levinud tavalisi vastutust välistavaid asjaolusid nagu vääramatu jõud (force majeure, acts of God) ja kolmandate isikute sekkumine, olenemata kahju tekkimise ettenähtavuse ja kahju võimaliku ärahoidmise küsimusest. Arvestades asjaolu, et selline operaatori koormamine on kahtlemata ebamõistlik, nähakse ette vastutust välistavad asjaolud (*1). Vastavalt 1997. a täiendatud Viini konventsiooni artiklile 4 paragrahv 3 on tuumajaama operaatori vastutust välistavad asjaolud:a) kui kahju tekkis relvastatud konflikti (an act of armed conflict) tõttu, sõjategevuse (hostilities) tõttu, kodusõja (civil war) tõttu või mässu (insurrection) tõttu.b) kui riik, mille territooriumil tuumarajatis asub, niimoodi sätestab, võib tuumajaama operaatori vastutust välistavaks asjaoluks olla erandliku iseloomuga tõsine looduskatastroof (grave natural disaster of an exceptional character).

On oluline rõhutada, et väljatoodud punkt b ei ole lepinguga seotud riikidele kohustuslik. Lepinguriik võib sätestada, et grave natural disaster of an exceptional character ei ole üheks vastutuse välistamise asjaoluks. Esmapilgul võib tunduda juristidele kummaline õigussüsteem, kus vääramatu jõud ei leia enda täpset kohta. Konventsiooni selgitavatest tekstideks (*2) tuleneb, et algse konventsiooni täienduste ettevalmistamise esimestel sessioonidel tehti ettepanek kustutada artikli IV paragrahvi 3 punkt B sootuks. Ettepanek sai küll suure poolehoiu osaliseks, kuid viimastel sessioonidel jäi napi eduga valitsevaks arusaam, et punkt B jääb siiski Viini konventsiooni üheks osaks.

Artikli 4 § 3 punkti b eesmärk on, et tuumajaamad oleksid ehitatud piisavalt “tugevad”, et vastu pidada loodusõnnetustele/looduskatastroofidele, isegi sellistele, mis on erandliku iseloomuga. See tuleneb tuumavaldkonna eripärast. Kuigi tehnoloogia on arenenud väga ohutuks ei saa ohureitingut viia kunagi nullini. Kui peaks esinema tuumaintsident, mille tagajärjel radioaktiivsed osakesed satuvad õhku, võib see tugevate tuulte tõttu kujuneda rahvusvaheliste tagajärgedega õnnetuseks. Seetõttu peavad tuumajaamad olema ehitatud selliselt, et operaatorid arvestavad kõikide võimalike looduskatastroofidega.

Konventsioon ei kasuta terminit vääramatu jõud – force majeure. Konventsiooni tekstis esineb ainult termin grave natural disaster of an exceptional character. Konventsiooni selgitavate tekstide põhjal võib järeldada, et kahe termini vahele ei saa asetada võrdusmärki. Neid tuleb vaadelda kui erineva tasemega juhtumisi, millest viimati nimetatud on ulatuslikum, harvemini esinev ja oma olemuselt tunduvalt võimsam.

Tavaliselt peaks siinkohal pöörduma kohtupraktika poole, avamaks antud mõistete sisu. Kuivõrd tuumajaamadega on juhtunud ainult mõned olulisemad intsidendid (*3), pole väljakujunenud kohtupraktikat, mis käsitleks vääramatu jõu küsimust. Analoogiat kasutades võib välja tuua Inglismaa kohtulahendi Thornborow v. Whitacre (1706), kus leiti, et kui isik astub lepingulisesse suhtesse ja võtab kohustuse sooritada võimatu iseloomuga tegu, siis hoolimata teo võimatusest, kannab see isik vastutust teo tegemata jätmise eest (*4).

Kaugemat näidet on küll raske tuua, kuid õiguslikud printsiibid on läbi aastate ühest valdkonnast teise liikunud. Ülekantuna tuumaõigusesse võiks teooria väljanäha järgmine - kui isik või riik hakkab tuumajaama operaatoriks ning ta saab aru, et näitena üleujutus/maavärin/orkaan jms (*5) võib põhjustada radioaktiivse kiirguse paiskamise õhku, ei saa ta vääramatut jõudu tuua vastutust välistavaks asjaoluks. Oht inimestele on liialt suur riskimaks sellega, et keegi ei vastuta. Sellises olukorras peab mõistlikkuse piirides arvestama vääramatu jõuga ning ehitama tuumajaama vastavalt. Mõistlikkuse piirides ei ole võimalik ehitada tuumajaama, mis on täielikult kaitstud näitena meteoriidi tabamuse eest.

Jaapan on üks riikidest, kes on otsustanud implenteerida enda õiguskorda Konventsiooni artikli 4 § 3 punkti b. Jaapani seadus nr. 147 17. Juulist 1961, Tuumakahju kompenseerimise kohta, mida on viimati muudetud 30.mai 2003 (*6) artikkel 3 sätestab, et tuumajaama operaator on vastutav kahju eest, mis on tekkinud reaktori käitamisel väljaarvatud juhul, kui kahju on tekkinud erakorralise suure loodusõnnetuse (extraordinary great natural disaster) tulemusel.

Tokyo Electric Power Company (TEPCO) on Fukushima Daiichi tuumajaamade operaator. Tekib küsimus: kui ilmnevad näiteks tervisekahjustused, kas TEPCO vastutab?

Jaapan on geograafiliselt väga ohtlikus kohas. Tihedad maavärinad on Jaapanit raputanud aastasadu. Seetõttu on näitena pilvelõhkujate ehitusel ettenähtud standardid, mis muudavad nad maavärinakindlaks. See näitab, et Jaapan oma asukoha iseärasuste tõttu peab olema valmis maavärinateks ja kõigiks nendega kaasnevateks. Siinkirjutaja ei ole pädev hindama kas Jaapanit eelmisel nädalal raputanud maavärin oli Jaapani geograafilist asendit arvestades erandlik. Veelgi enam grave natural disaster of an exceptional character. Kui riigis esineb kümneid maavärinaid aastas, siis ei oma maavärin erandlikku staatust. Grave- ehk raske, tõsine, ohtlik, pühalik, väärikas (*7) - ei oma eesti keeles nii suurt kaalu kui inglise keeles ning sisustada selle sõna tähtsust saab vaid läbi terve mõiste. See peab toimuma kas seaduse tasandil (antud juhul konventsioonis) või läbi kohtupraktika. Kindlasti peab seejuures arvestama geograafilisi ja muid erinevusi.

Et hinnata TEPCO vastutust, peab vastama küsimusele: kui tõenäoline on, et Jaapanis, selles piirkonnas esineb Richteri skaala järgi 8.9 punktine maavärin? Siinkirjutaja kaldub arvama, et aset leidnud loodusõnnetus on Jaapani puhul liialt sagedane, et see oleks tulnud täieliku üllatusena. Seda, kas tegemist oli grave natural disaster of an exceptional character’ga näitab asjade edasine käik.

Viited:

*1 Kuigi vastutust välistavaid asjaolusid eksisteerib tuumaõiguses mõnevõrra rohkem, piirdun antud artiklis vaid nendega, mis on seotud vääramatu jõuga.*2 The 1997 Vienna Convention on Civil Liability for Nuclear Damage and the 1997 Convention on Supplementary Compensation for Nuclear Damage — Explanatory Texts.IAEA International Law Series No. 3. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www-pub.iaea.org/MTCD/publications/PDF/Pub1279_web.pdf*3 TOP 5 WORST NUCLEAR DISASTERS. David Teeghman. Arvutivõrgus kättesaadav: http://news.discovery.com/tech/top-five-nuclear-disasters.html*4 Frustration and Force Majeure. G.H Treitel. 1994. Ingl.k: “when a man will for a valuable consideration undertake to do an impossible thing, though it cannot be performed, yet he shall answer in damages”*5 “Vääramatuks jõuks on kindlasti loodusjõud, mille üle inimesel puudub kontroll, mida ta ei saa ette näha ja mille negatiivseid mõjusid ei saa objektiivselt ära hoida, nagu üleujutused, maavärinad, orkaanid jms”. Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne. P.Varul, I.Kull, V.Kõve, M.Käerdi lk.327.*6 Third Party Liability. Nuclear Energy Agency. 1990. Seaduse tekst inglise keeles kättesaadav arvutivõrgus: http://www.nsc.go.jp/NSCenglish/documents/laws/5.pdf*7 Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat. Chambers & Tea, 2007. Lk 533