Intressidega manipuleerimine ei lahenda probleeme majanduses

USA tööministeerium teatas augusti alguses, et töötuse määr hüppas juulis 4,3 protsendini. Töötuse määra kasvutempo on selline, mis kipub olema vahetult enne majandussurutist – seda indikaatorit tuntakse kui Sahmi reeglit. Sahmi reegel tekitas aktsiaturgudel paanika, mis sai päevade möödudes hoogu juurde, sest Ida-Aasia majandusandmed olid samuti kehvad.

Paljud valitsust soosivad ökonomistid ja poliitikud ütlevad, et töötuse määra kasv ja sellega kaasnenud hirm Wall Streetil ei viita majanduslanguse tulekule. Samas on ka neid, kes on selgelt mures.

Senaator Elizabeth Warren kasutas tööturu andmeid põhjendusena, miks peaks Föderaalreserv hakkama kohe intressimäärasid kärpima. „Föderaalreservi juht Jerome Powell riskib sellega, et USA majandus juhitakse kraavi,“ ütles Warren. „Ta peaks oma suvise puhkuse katkestama ja intresse kohe kärpima.“

Paul Krugman on rääkinud sama juttu. Augusti alguses ütles ta, et Föderaalreservi tõrksus intresside langetamise suhtes on juba „suur viga“ ning keskpank peab majanduslanguse ärahoidmiseks kohe intresse kärpima.

Mõlemad neist väljendasid ennast nõnda, et intresside kärpimisega võidakse olla juba hiljaks jäänud. Samas arvavad nad, et Föderaalreserv suudab majanduslanguse ära hoida. Meie rahapoliitikud peaksid nagu mõistma, et kui teha Krugmani ja Warreni järgi ning langetada intresse poole protsendi võrra, siis head ajad jätkuvad.

Muidugi pole see reaalsusega kooskõlas. Kui me tahame kurnavatest buumi-krahhi tsüklitest vabaneda, siis meil ei ole kõrgemaid või madalamaid intresse vaja. Meil on vaja täpseid intressimäärasid.

Intressimäärad on hinnad. Ja nagu iga teise hinna puhul, kujuneb see inimeste eelistuste alusel. Intresside puhul on selleks ajaeelistus. Iga inimene eelistab rahulolu praegu, mitte sama rahulolu tulevikus. Kusjuures see on igasuguse inimkäitumise käsitluste aluseks. See, kui palju me praeguse hetke rahulolu rohkem hindame, sõltub suuresti ka konkreetsest inimesest.

Osade jaoks – peamiselt laste puhul – on kohese rahulolu eelistamine rohkem väljendunud. Ka siis, kui saadav rahulolu on tulevikus tunduvalt suurem. Nendel inimestel on kõrge ajaeelistus. Kui me saame täiskasvanuks, siis tavaliselt mõistame, et tarbimise tagasihoidmine võimaldab meil rahulolu toodete ja teenuste loomise kaudu tulevikus suurendada. Nendel, kes lükkavad kohest rahulolu pidevalt edasi, on madal ajaeelistus.

Sarnane evolutsioon toimub ka tsivilisatsiooni tasandil. Hans-Hermann Hoppe kirjutas oma raamatus „A Short History of Man,“ et varased inimesed elasid nomaadlikult (pidevas rändamises), sest nad olid sunnitud toidu ja teiste ressursside lõppemisel liikuma uutesse piirkondadesse. Tööriistade ja küttimisviiside arendamine võimaldas inimkultuuril areneda, aga praegusi standardeid silmas pidades oli nende ajaeelistus ikkagi kõrge.

Ajaeelistus püsis konstantsena sisuliselt neoliitikumi revolutsioonini, mis toimus 11 500 aastat tagasi. Inimesed hakkasid siis mõistma, et põllukultuuride kasvatamine ja loomade karjatamine võimaldasid rohkem toitu toota.. Nende praktikate kinnistumine tõi endaga kaasa ka eraomandi ning ühe üksusena toimiva homogeense perekonna. Mõne aja pärast tekkis olukord, kus inimesed hakkasid tegelema asjadega, mis ei olnud otseselt seotud toidu hankimisega – olgu selleks metallitööd, arhitektuur või filosoofia.

Tootmise suurenemisel suudeti aina rohkem katta ka inimese koheseid baasvajadusi, mis võimaldas tootmisse rohkem ressursse investeerida. See võimaldas omakorda tulevikus rohkem tarbida. Majandused kasvasid, tsivilisatsioonid arenesid ja ajaeelistus vähenes. Järgmine suurem kiirendus toimus 1800ndate alguses tööstusrevolutsiooniga. Arengud energiasektoris muutsid tootmise märkimisväärselt efektiivsemaks. Tulemuseks on arenenud maailm, milles praegu elame. Oluline on aru saada, et ajaeelistuse langus ei olnud inimtsivilisatsiooni arengu sümptom, vaid tsivilisatsiooni tekke üheks peamiseks aluspõhjuseks.

Intressimäärad on hinnad, mis tulenevad kõige rohkem ühiskonna ajaeelistusest. See on preemia, mida tuleb maksta tulevikus teenitava raha praeguse kasutamise eest. Sisuliselt kogu inimajaloo vältel on intressid väga hästi peegeldanud ajaeelistuse langust. Seda kuni hetkeni, mil valitsused hakkasid kunstlikult intressimäärasid manipuleerima.

Keskpangandus ning raha politiseerimine tekitasid olukorra, kus rahamassi ja laenuturu krediidipakkumise kaudu on hakatud intressimäärasid kontrollima. Laenuraha kasv surub intressimäärad (raha hinna) alla ja vastupidi.

Esiteks annavad kunstlikult madalad intressimäärad tootjatele sõnumi, et ressursse on tootmiseks rohkem saadaval kui tegelikult, mis omakorda tekitab buumi-krahhi tsükleid. Lisaks sellele motiveerib see inimesi rohkem tarbima kui nad seda muidu teeks, sest säästmine ja investeerimine ei ole madalate intresside tõttu enam nii tulus.

See tähendab, et kunstlik intressimäärade kontrollimine pöörab tagasi enam kui 10 000 aastat kestnud progressi, kus inimesed õppisid tegutsema ettenägelikult ning lähtusid tootmises väärtuse loomisest, mitte lühiajalisest rahulolust. Valitsuse kehtestatud kunstlikult madalad intressimäärad toovad kaasa liigtarbimise ja majandusliku kaose. Just see on poliitika, mida Krugman ja Warren tahavad uuesti näha.

Kui meie majandus kunagi terveks saab, siis peavad intressimäärad hakkama peegeldama inimeste tegelikke ajaeelistusi. Nii nagu ka teiste turuhindade puhul, ei saa intressimäärad turul olla stabiilsed, sest reaalsus ei ole alati stabiilne. Kui me tahame, et pidevad majandussurutised ning masstarbimine lõppeks, peame lõpetama inimeste kuulamise, kes praegusest süsteemist kasu saavad. Me peame naasma õiglaste intressimäärade juurde, mis on tuhandete aastate vältel juglustanud ja koordineerinud tootmist parema tuleviku nimel.