Salaviinast

Viinatootjad kurdavad, et salaviina osa kohalikul turul on jälle tõusnud. Statistika andmetel moodustab see koguni 43 protsenti kogu müüdavast viinast. Seni olen sellesse suhtunud üpris suure reservatsiooniga, et küllap legaalsed viinatootjad ei saa müügiga hakkama. Nädalavahetusel kogesin aga ise, et see on tõsine probleem.

Astusin poolkogemata sisse Standardi peahoone kõrval asuvasse väikesesse poodi, millel seisis kiri Mööbel. Osutus, et vasakut kätt oli esimesel korrusel hoopis joogipood, kus mehed vaikselt leti ees kassapidajale midagi sosistasid. Raha kasseeritud, ilmusid laua alt välja hooletult puhvaika alla peidetud Russkaja Vodka pudelid. Iga mees võis osta kuipalju tahtis.

Heitsin siis pilgu ka väljasolevale kaubale ja seal silm küll ühtegi viinapudelit ei seletanud. Mõtlesin, ju see pole ainus kauplus Tallinnas, kus väga väikese saladuskatte all salaviina müüakse. Politsei on põhjendanud salaviina levikut sellega, et neil puudub alus salaviina konfiskeerimiseks, kuna meie seadused on selleks liiga leebed.

Salaviinaga kauplemine pole ainuke näide. Muusikaärimehed võitlevad piraatkassettide ja -plaatide vastu, mida häbenemata Kadaka turul müüakse. Nüüd on asi koguni nii kaugele jõudnud, et soomlased protesteerivad, miks me müüme nende turistidele keelatud kaupa. Viina küsimuses niipea sellist kära ilmselt ei tõsteta, selleks peaks salaviin ka käidavamate kaupluste lettidele jõudma.

Selleks, et alkoholiaktsiisist suuremad summad laekuma hakkaksid, tuleks kiiremas korras vastu võtta alkoholiseadus ja sinna sisse kirjutada ranged karistused nendele kaupmeestele, keda tabatakse salaviina müümisel. Ma ei tahaks uskuda, et mõni lobby seda segaks. Riigi kukrusse võiks aastas tõhusa kontrolli puhul lisanduda kuni 200 miljonit krooni.