Monopoolne Eesti Telefon arengul jalus

Infoühiskond ja infoloogia on tänapäeval sõnad, mida kuuleb pea kõige tihedamalt. Tegelikkuses algab infoühiskond alles siis, kui peamiseks tegevusvallaks saab infovahetus ning andmete sisuline analüüs.

Lääne suhteliselt pikaajaline kogemus on näidanud, et analüüs saab tekkida siis, kui infoloogiline infrastruktuur on selleks piisavalt arenenud. Ehitatakse küllaldase läbilaskega võrgud, keskjaamad on piisavalt võimsad, nad on õige seadistusega jne. See pole ka mingisugune ime või suur avastus, sest autogagi saab sõita alles sellest momendist, kui tee on valmis.

Infoloogilise infrastruktuuri koha pealt kipub Eesti tase olema samalaadne nagu teede vallaski: midagi just nagu oleks, aga mitte korralikku ja mitte piisavalt.

Eelkõige on puudulik andmeside valdkond, kus mujal maailmas on loodud väga kõrgetasemelised võrgud, mis baseeruvad telefonsidel.

Majandusharu analüütikud ennustavad lähitulevikuks koguni telekommunikatsioonifirmade muutumist nn intranetiteenustefirmadeks, kes pakuvad oma abi samamoodi, nagu tänapäeval esineb äriklientidele oma keskjaama ja telefonivõrgu ehitamise teenus. Neid ennustusi toetavad ka uuringud.

Fortune'i TOP 1000 hulka kuuluvate firmade seast vastati küsimusele, kas kasutatakse TCP/IP protokolli (protokoll, millel toimib Internet), jaatavalt 80% ulatuses.

Veelgi enam, küsimusele, kas plaanitakse ehitada keerulisemat laiemaulatuslikku sisevõrku (Intranet), vastati jaatavalt 26% ulatuses, asja kaaluti 24% ulatuses ning 16% ettevõtteid omas juba sellist süsteemi.

Edasised uuringud Ameerikas ja Euroopas on näidanud, et peamiseks põhjuseks, mis sunnib ettevõtteid tegema laiaulatuslikke investeeringuid tarkvara ja riistvara lahendustesse, on konku-rents.

Tarbija poole pealt on lääneriikides sellel alal kõige enam arenenud jaekaubandus, pangandus ning telekommunikatsioonid. Alles seejärel tulevad tootmisettevõtted.

Kuid puhttehnilises vallas on viimased just kõige arenenumad. Näiteks Saksamaal koordineeritakse mitmete suurte tehaste tootmisliine automaatselt läbi ISDN-liini. Ka seda moodust kasutatakse internetiühenduste puhul.

Süsteemi põhimõte seisneb selles, et omavahel suhtlevad serverid valivad imekiirelt numbri ning kui saadakse ühendus teise serveriga, pannakse «toru» ära selle momendini, kust algab uuesti andmete vahetus.

Selle meetodi töökindlust peaks iseloomustama tõik, et teda kasutataksegi tootmisliinidel, millel peab olema eriti suur töökindlus.

Tagasi tulles Eestisse võib tõdeda, et meilgi on midagi taolist olemas ning seda isegi kasutatakse internetiühenduste puhul. Samas eksisteerib firmasid, kes oleksid valmis kaugemalegi minema, ning on neidki, kelle lähituleviku arenguplaanid näevad seda lausa ette. Need on tavaliselt firmad, kellel on mitu esindust või kontor ja ladu paiknevad eri aadressidel.

Sisulist vajadust nähakse tavaliselt kõige enam raamatupidamisinfo ning müügistatistika vahetuses. Kuid siin on ees monopoolse riigiettevõtte Eesti Telefon käsi.

Side sellisel moel näiteks Nõmme kandi ja kesklinna vahel on võimatu, samuti Tartu ja Tallinna vahel. Tuleb välja, et ei osata seadistada tavalist telefonikeskjaama.

Paradoksaalne on situatsiooni juures tõik, et Eesti Telefoni koostööpartnerid Rootsis on juba millegi sarnasega hakkama saanud.

Tekib küsimus, miks ei soovi meie monopolistid nendega ühendust võtta ning paluda konsultatsiooni. Ei tahaks küll kahtlustada, kuid kipub tekkima tunne, et Eesti Telefonis kliendi huvid küll esimese tähtsuse järjekorras ei seisa. Või on monopoolse suurfirma staatus juba nii kaugel, et arendusega pole vaja enam tegeleda.