Elupäästjatena on kang ja tross minevik

Me oleme iseenda maks-tud raha eest saadava teenuse vajajad, kui verisena ja murtuna plekikänkras istume, mida me enne avariid oma autoks nimetasime.

See teenus võiks olla Euroopa tasemel, kui saaksime murtud kaks muret. Esiteks vajab Eesti ühtset häirekeskust, et häda kiiresti õige aitaja leiaks. Praegu katkeb nii mõnigi eluniit ajal, kui abipalved mööda telefonitraati edasi-tagasi sõeluvad.

Teiseks peame päästeteenistuste kiiresti voolava kaadri veidi aeglasemalt voolama saama.

Harju päästeteenistuse andmetel vahetub neil aastas rohkem kui 2/3 kaadrist. Tuleb mees tänavalt, saab kaks nädalat kohalikku väljaõpet ja juba ongi ta sündmuspaigal, hoiab inimesi teise ilma minemast.

Saab mees kogenumaks, ootavad teda uued ja paremini makstud töökohad. Tema asemele asub aga kahe-nädala-haridusega mees.

Avarii ohvrit võib lohutada teadmisega, et päris algajat hüdrauliliste kääride või 25tonnise jõuga tungrauaga teid teie sõidukist vabastama ei lasta.

Katki aga lõigatakse teie sõiduk niikuinii, sest juba lõikamine ise eeldab uste mahavõtmist ja kannatanu väljatõstmine katuse eemaldamist. Edaspidine oleneb teie auto kindlustatusest.

Vajalike päästeseadmete puudumise pärast oma auto vang päästmata ei jää. Veel selle aastakümne alguses päästja relvadeks olnud kang ja terastross on Eestis asendatud hüdraulikaga. Parajaid seadmeid pole vaid rongiõnnetuse puhuks.