Majandus ülivõrdes

Eesti majandusest saab täna kirjutada ainult ülivõrdes, olenemata sellest, kas räägime heast või halvast. Sisetoodang on kasvanud 1997. aastal 11,4%, peaaegu kolm korda rohkem kui 1996. aastal. Samal ajal on meil makse- ja kaubandusbilansi puudujääk ning Talse langus rekordilised.

Eesti tänase ja homse majanduspoliitika kõige saatanlikumaks probleemiks on sobiva kompromissi leidmine majanduse arengutempo ja sellega kaasnevate riskide vahel.

Probleem iseenesest on väga lihtne: mida kiiremini sõidad, seda rohkem riskid, sõidad aeglasemalt, riskid vähem. Poliitikute jaoks muudab asja keerukamaks asjaolu, et majanduse käekäigu eest vastutajate käsutuses pole eriti neid instrumente, millega operatiivselt majandusse sekkuda, nagu näiteks diskontomäära (raha hinna) muutmine.

On vaieldav, kas see on meie õnnetus või hoopis õnn, sest põhimõtteliselt käivad asjad nii, et iseregulatsioon ei vii kuigi tihti päris tupikusse, halb juhtimine aga küll.

Samas on elu viimase viiekümne aasta jooksul tõestanud, et arukas juhtimine on hästi vähendanud vaba turu paratamatust tsüklilisusest tingitud ebameeldivusi. Kuid ainult arukas toimimine.

Eesti seisab valiku ees -- kas jääda truuks majandusmudelile, kus riigi osa väike, või vastupidi -- üritada seda, mida teevad Lääne-Euroopa riigid, ja minna enama regulatsiooni teed ning suurendada otsustavalt riigi institutsioonilist võimekust -- nii nagu seda ootab meilt Brüssel.

Vastuse sellele küsimusele, kui jätta kõrvale poliitilised eelistused, saab siis, kui osata vastata küsimusele, mis saab edasi, kuhu võib viia praegune poliitika ning kui suured on potentsiaalsed ohud ning kui kaugel nad on.

Eesti majandusriskide põhiküsimus on momendil see, et suur osa majanduskasvust toetub lühiajalistele välislaenudele.

Probleemi teeb eriti tundlikuks jooksevkonto suur puudujääk ning selle kangekaelne suurenemine vaatamata Eesti Panga ja valitsuse rakendatud abinõudele.

Mulle võidakse vastu vaielda, väites, et rahapoliitilised meetmed ei toimi kunagi nii kiiresti, kuid tänaseks on siiski selge, et krediidiprotsendi suurust mõjutavad rohkem muud tegurid kui rakendatud abinõud.

Edasi suurendab meie riske tootmise ja tarbimise vahekord. On loomulik, et praegune olukord ei saa igavesti kesta, kuid sama selge on ka see, et praeguse edu ja krediiditingimuste juures kiputakse võlgu tarbima. Teatud maani poleks sellest katki midagi.

Kuid mulle tundub, et selles arvudele toetuvas arutelus peab tegema küllalt ulatusliku paranduse. Nimelt, lugedes Hoiupanga juhtide pihtimust offshore'i kasutamisest, süveneb igas analüüsijas kahtlus: kas me ikka oleme tõmmanud õige piiri võõra ja oma raha vahele. Ei saa uskuda, et offshore'i võimalusi oskab kasutada üksnes Hoiupank.

Ja kui see on nii, on Eestimaa majandus ja selle areng momendil veelgi tugevamad, kui statistikute kokkuliidetud arvudest välja paistab, ning liberaalsus on meile lühiajaliselt veelgi kasulikum olnud.

Olukorra hindamisel ja prognooside tegemisel peame peale sisemise majanduskliima arvestama ka maailmas toimuvaga.

Kuigi tänane turbulents arengu- ja üleminekumaade majanduses sisaldab ohtusid, tundub olukord lõppkokkuvõttes Eestile soodne olevat. Nõrgalt reguleeritud Eesti, kes pealegi võib lähiajal saada Euroopa Liidu täisliikmeks, paistab piisavalt hea sadamana nii mõnelegi Kagu-Aasias kõrvetada saanud investorile. See aga tähendab, et välisraha sissevool ning sellest põhjustatud majanduskasv ei pruugi niipea pidurduda.

Heido Vitsur on peaminister Mart Siimanni majandusnõunik.