Kurb küll, kuid Eesti rahvuslikul kapitalil põhinev pangandus ja tööstus on praktiliselt lakanud olemast. Eesti soost ettevõtjail puudub usk tulevikku ja seepärast võtab eesmärgipärase võitluse asemel maad minnalaskmise meeleolu. Need, kes veel pankrotis pole, püüavad palavikuliselt oma ettevõtet mõnele välisinvestorile maha müüa. Meie presidendil jääb üle käia linti lõikamas afgaanide rajatud piimakombinaadi avamisel ning kiita Soome Nokiat.
Eesti ei ole tootmiseks odav maa, sest kõik kallineb, tootmisega tegelejate arv väheneb ja maksuseaduste muutmine mitte ei vähenda, vaid pigem suurendab maksukoormust, sest halduskulud ning kulud haridusele, tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele suurenevad. Ettevõtete tootmiskuludele tuleb Eestis lisada ka kulud, mis lähevad turvalisuse tagamisele.
Eesti kroon on liialt tugev ja ei soodusta eksporti. Krooni reaalkurss kasvas hüppeliselt pärast rubla devalveerimist 1998. a augustis.
Valitsusel puudub majanduse arendamise konkreetne kava ja majanduskasvu määratletud eesmärk. Rahapakkumise reguleerimise ning intressipoliitikaga valitsus ei tegele, kui mitte silmas pidada õnnetut intresside kunstlikku tõstmist majanduse külmutamise kampaania käigus.
Paljude euronormide liialt kiirustav rakendamine teeb võimatuks olemasolevate tehnoloogiliste komplekside edasise kasutamise ja uue tehnoloogia ostmiseks puudub raha.
Kõige rohkem kardab valitsus teha kellelegi head, sest siis võidakse teda süüdistada korruptsioonis.
Majandusotsuste tegemine on läinud või üle minemas välismaale. Lisaks pangandusele, Telekomile ja ajakirjandusele on sama teed minemas ka raudtee, sadam, soojus, vesi ja prügilad. Nende monopoolsete ettevõtete hinnakujundust ei mõjuta riigis mitte keegi, kuigi just nendest sõltuvad kõik subjektid.
Laialt levib käibelause, et kapitalil pole rahvust. Seejuures unustatakse lisada, et rahvusel võib olla kapital. On täitumas Joakim Heleniuse unistus, et kõik üle 300miljonilise käibega tootjad peavad kuuluma väliskapitalile.
Eesti rahvusliku ettevõtluse hääbumises ei ole süüdi ainult välistegurid. Eesti nn esimese põlve kapitalistide jaoks oli arengu ja muutuste kiirus liialt suur. Kuna pole rahvuslikku kapitali, siis pole vaja ka riiki ega emakeelena eesti keelt. Seepärast tehti nn väärtuslik ettepanek kehtestada eesti keele asemel riigikeeleks inglise keel.
Oleme Eestis tõstnud ausse hüüdlause «Kõik müügiks!». Eesti elab Lao She raamatu «Kassilinna saatus» järgi, kus linnakese elanikud müüsid maha kogu oma vara, toitusid uimapuu lehtedest ning panid pidu. Kui enam midagi polnud müüa, lõid naabrid nad lõpuks maha. Kõik müügiks küll, kuid iseseisvust polnud meil ju selleks vaja, et kõik maha müüa. Või ei saa me oma majandusega (iseseisvusega) tõesti enam ise hakkama?
Mida soovitada neile, kes täna ikka veel toodavad? Esiteks, kunagi pole nii hull, et enam hullem olla ei saaks. Seepärast ei vähene eelpool nimetatud probleemid ka järgmisel aastal, need pigem suurenevad.
Teiseks, kui olete eesti soost või muu kohalik ettevõtja ja te pole oma ettevõtet veel suutnud maha müüa, siis ärge üle investeerige, sest muidu kaotate oma ettevõtte pankroti kaudu niikuinii.
Kolmandaks, tootke nii palju, kui suudate müüa. Ka lühiajaline lattu tootmine lõpeb pankrotiga. Ärge unustage, et laoseis ei ole tegelikult mitte vara, vaid kohustus.
Neljandaks, Eesti turg ei suurene. Seepärast lootke rohkem läbilöögile välisturgudel. Kui te ise ei suuda välisturgudel müüa, siis ei tasu ära põlata vahendajaid, kuid liiga kauaks neile peatuma jääda pole õige.
Viiendaks, ärge lootke liialt Vene turule, sest rubla odavneb veelgi. Pigem püüdke Venemaalt toorainet osta, et selle töötlemise arvel teenida. Püüdke teha panus ekspordile lääne turgudele.
Kuuendaks, dollariralli praegustes kõrgustes võib lõppeda. Saksa marga, seega ka Eesti krooni tugevnemine dollari suhtes halvendaks oluliselt Eesti ettevõtete ekspordivõimet.
Seitsmendaks, käibe suurendamine on õige, kuid see ei pruugi alati õnnestuda. Seepärast ärge unustage kulude kokkuhoidu ja tootmise kokkutõmbamist.
Kaheksandaks, püüdke enne kui hilja täpselt aru saada oma ettevõtte eksistentsi võimalikkusest. Ja lõpuks -- lootke vaid iseendale.
Seotud lood
Kuna ärikinnisvara arendatakse reeglina vaid üürimiseks, on endale A-klassi büroopinna ostmine harvaesinev võimalus, mida edukal ettevõttel tasub väga tõsiselt kaaluda, rõhutab Tallinna südalinnas paikneva
Büroo 31 müügijuht Taavi Reimets ning lisab kogemusele tuginedes, et omanikuna tekib kasu nii kohe kui ka kaugemas tulevikus.