Toetan Mart Laari ettepanekuid, mis ta peaministrina esitas kohtumisel Euroopa Liidu Komisjoni esimehe Romano Prodiga.
Tähtis ei ole täna tagantjärele selgitada, millises kontekstis või küsimuste ahelas need ettepanekud Brüsselis tehti. Esmatähtis on see, et eurole ülemineku küsimus Eesti poolt põhimõtteliselt tõstatati. Loen, et ettevõtluse arengu seisukohalt on etapiviisiline ühinemine Euroopa rahasüsteemiga ja selleks kompleksne ning jõuline ettevalmistustöö vajalik. Sellele viidatakse ka praegu koostamis- ja arutelufaasis olevates ettevõtlusorganisatsioonide uutes seisukohtades riigi ja majanduse arengu kohta. Konservatiividele soovitaks aga eurole ülemineku küsimusi vaadelda Eesti majanduse konkurentsivõime kontekstis. Näiteks Kreekas, kus ühinemine Euroopa rahaliiduga toimub 1. jaanuarist 2001, on intressid ettevõtluse arenguks langemas 10-- 11 protsendilt eurotasemele, s.o 3--4%. Eesti majandus vajab oma uue etapi alguses arvestatavat baasi jõudsale majanduskasvule, soodsamat rahamassi investeeringute ning tehnoloogiliste rakenduste tarbeks.
Ma ei kiirustaks kroonide käibelt äravõtmisega. Minu arvates oleks kõige õigem euro leviku soodustamine. Eurodele üleminek peaks Eestis toimuma sujuvalt. Eesti võiks aastal 2002, kui euro tuleb sularahana käibele eurotsooni riikides, paralleelselt krooniga võtta kasutusele euro.
Selleks tuleb Eestis viia läbi rahareform, mille sisuks oleks rahaseaduse muutmine. Rahaseadusest tuleb võtta välja säte, et ainuke maksevahend Eestis on Eesti kroon. Kui see punkt välja võtta, siis saab ka Eesti kauplustes hakata pärast euro sularahas käibeletulekut maksma eurodes. Kui keegi tuleb välismaalt eurodega tagasi, ei pea ta pangas eurosid enam vahetama kroonideks. Samuti on mugav näiteks soomlastel, kes ei pea enam Eestis käies kroone vahetama. Kui võtame euro kasutamise takistuse rahaseadusest ära, siis ei lähe me Euroopa seadustega vastuollu, aga samas võime oma rahakotis hoida säästud kahes valuutas. Rahareform ei tähenda ainult kehtiva valuuta väärtuse muutmist või valuuta asendamist mõne teisega.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”