Pensionireformi elluviimise põhimõtetest

Raivo Paavol on tuline õigus, et sotsiaalkindlustuse, sh pensionireform, rahastamise põhimõtted tuleb selgeks rääkida (ÄP 26.01.2000 «Kuidas rahastada pensionireformi»).

Professor Alari Purju teoreetikuna on tabanud pensionireformi alternatiividest rääkides naelapea pihta.

Pensionikindlustuslepingute hulk kasvab elukindlustusseltside portfellis kiiresti ja huvi vabatahtliku pensionikindlustuse vastu on jõudsasti suurenenud. Seega soovitus kujundada esmalt korralik esimene ja kolmas pensionilise kindlustamise sammas on juba leidnud kinnitust. Õige on arvamus, et inimeste palk on liiga väike vabatahtlike maksete tegemiseks. Aga vaatame arenenud riikide kogemusi. Seal on märkimisväärsed maksusoodustused antud eelkõige tööandjatele ja viimased teevad inimeste eest pensionimaksed. Süsteem töötab teist sajandit ja seda reguleeritakse töötajate-tööandjate vaheliste lepingutega.

Puutume iga päev kokku tööandjatega, kes küsivad, kas on võimalik töötajate eest pensionikindlustusmakseid tasuda. Tööandjad on valmis vabatahtlikuks kindlustamiseks. Kahjuks peame tööandjatele vastama eitavalt.

Ebakorrektne on väide, et solidaarsuskindlustust ootab finantskrahh. Täpsemini, tänase süsteemi puhul juhtub see, et pensionid hakkavad suhteliselt veelgi vähenema ja see sunnib inimesi endid rohkem ja rohkem mõtlema vanaduspõlve kindlustamisele. Järelikult reforme on võimalik teha mitmeti ja evolutsioonilisel teel.

Mis puudutab pensionireformi hinda, siis vastused on suhteliselt lihtsad. Olemasolevatele ja «noortele» pensionäridele tuleb tagada mõistlik pension. Järelikult võrdeliselt sotsiaalmaksu selle osaga, mis siis läheb pensionifondidesse -- täpselt selle võrra tulebki juurde maksta.

Kui näiteks tänane solidaarne osa väheneb veerandi võrra, siis tuleb juurde leida orienteeruvalt 2 miljardit krooni aastas. Raha saab sisse kasseerida ainult maksukoormuse tõstmise kaudu.

Tegelikke probleeme on raske ette näha. Näiteks seda, et elanikkonna tarbimisvõimsus väheneb või ootamatult lisandub inimeste endi surve ümbrikupalkade maksmiseks. Või hoopiski see, et kuna me oleme selgelt deklareerinud sotsiaalhartas, et ei ole võimalik naistele ja meestele tagada võrdseid töö- ja palgatingimusi, mille tulemusena naistel jääb ka kogumispension elu lõpuni väikseks -- neid aspekte peaks tõsisemalt hinna kaalumisel arvestama.

Muidugi on õige küsida -- millised on need prioriteetsed sotsiaalkindlustusalased probleemid, mida tahame lahendada, ning kuidas leida raha nende lahendamiseks.