Evolution IX legaalne narkootikum

Kui Evolution IX välja tuli, oli mul tunne, et kuulge, milleks - muutusi on ju nii vähe. Samahästi oleks võinud selle Evolution VIII facelift'iks tembeldada. Sõitnud olen nüüd mõlemaga ja tõepoolest, muutused on väiksed.

Siiski on mul suhteliselt ükskõik, kuidas nad seda autot nimetavad, sest auto ise on lihtsalt ime ruudus. Ei, siinkohal ma ei räägi välimusest, see ju praktiliselt ei muutunud - need difuusorid ja muu nänn, mis välimuses vahetusid, olid Inglismaa FQ mudelitel juba ennegi olemas.

Siinkohal peab lugejaga aus olema ja nimetama ka seda, et Evo pole kunagi just väga ilus auto olnud. Kindlasti pole Mitsubishi disainerid üritanud ka luua midagi jahmatavat, pigem praktilist. Ka interjöör ei paista silma erilisusega, kui just sportistmed ja nahkne sportrool välja arvata. Kõik see ei tähenda aga midagi, sest nii ehk naa pole juhil aega märgata interjööris muud peale tahhomeetri ja spidomeetri ning viimast just mitte eriti tihti.

Autot kätte saades loeb Mitsubishi brändijuht Eestis Üllar Born mulle sõnad peale, et hooli liikluses teistest, endast ja autost. Tol hetkel tundub see mulle justkui … blaa, blaa, blaa, mida sina ka tead. Pärast seda, kui olen esimese foori tagant paar käiku tühjaks lasknud, tuleb mulle see jutt ilusti meelde, sest spidomeeter hakkas automaatselt näitama kolmekohalisi numbreid ja seda linna vahel - vabandust, liikluspolitsei.

Ideaalselt toimiv neljarattavedu ja 280hobujõuline mootor töötavad koos väga hästi ning käredat autot kiirelt kohalt võttes paneb inimesel, kes igapäevaselt väga aeglase autoga sõidab, pildi ikka korralikult võbelema. Tõmme on nii julm, et ma enam ei saa aru, kas irve mu näol on tingitud mõjuvatest G-jõududest või sellest lõbust, mida ma tunnen. Kiirendusega peab selles autos ettevaatlik olema. Küll on abiks suured Brembo pidurid, kuid sulaselgele lollusele ei saa ka need vastu. Lollused on aga just see, milleks see auto oma juhti sunnib. Kohati oli tunne, et lähen koju ja panen nokamütsi purki, sest lihtsalt ei suuda lõpetada liikluses vigurdamist. Ikka jälle ja jälle kiirendad ja pidurdad. Kui sellest isu täis saab, siis jõuab ka selle auto tõelise lõbuni, milleks on juhitavus.

Juhitavus on see, mis teeb Evolutionist Evolutioni. Paljud on nimetanud Evo neljarattaveo süsteemi üheks maailma parimaks - nad ei eksi. Igal pinnasel suudab Evo mind üllatada. Ma tunnen end maailma parima sõitjana, sest suudan nii hästi autot kontrollida. Tegelikult ei ole minu puhul loomulikult tegemist parima sõitjaga, kaugeltki mitte, lihtsalt see auto aitab mind igas kurvis, mida võtan. Eks igal autol on muidugi ka piirid ja neist ei maksa üle minna, kuid Evol on need piirid vääääääga kaugel. Libedal teel, külg ees, sõites suudaks ka väike laps auto momentaalselt otseks saada ja sõita läbi kitsaimatest vahedest. Evo andestab kõik su vead ja laseb endaga mängida. Suurelt hoolt asfaltkattega teel tagasipööre, külg ees - aga palun. Hetkekski ei teki tunnet, et auto hakkab teelt lahkuma või et ma ei suuda teda kontrollida. Vahepeal taban end mõttelt, et mida ma, idioot, teen, kuid mõte kaob kiiresti pärast gaasipedaali põrandasse surumist. Nägemist, reaalsus, tere tulemast tagasi Evolutioni maailma.

Evo tagasiviimise hetk on minu jaoks kurb - mäng lõppeb ja tuleb tagasi päris maailma astuda. Silberautos peab mind kepiga autost välja peksma ja sama asjaga vastu näppe andma, et võtmeid kätte saada.

Selle auto nägemine ei tekita mingeid suuri emotsioone, küll aga sõitmine. Ta muudab su arusaami sellest, kuidas sõita, kuidas liikluses olukordi hinnata ja kuidas loodusseadustesse suhtuda - Mitsubishi Evolution IX on legaalne narkootikum.