Palgareform tekitab Eestis tegeliku keskklassi

Eestis raugematult jätkuv laenubuum suurendab igapäevaselt nende inimeste hulka, keda tuleks majandusliku riskigrupi hulka paigutada ja kes varem või hiljem riigi sotsiaalabi vajavad. Palgareform paneks aluse inimeste reaalse puhasväärtuse kasvule ja looks sisulise pinna tegeliku keskklassi kujunemiseks.

Praegu loodud näilise majandusedu mudel on pannud inimesed uskuma, et laenates saab rikkaks ning võlgu tarbides muututakse iseeneslikult keskklassiks.

Riigil on viimane aeg sekkuda selleks, et viimastel aastatel Eestis loodud majanduslikud väärtused ei muutuks alustava turumajandusriigi kogenematusest tingitud läbikukkumise sümboliteks.

Keskklassi senine käsitlus on ekslik ja kätkeb endas ohte. On mitmesuguseid keskklassi definitsioone, sõltuvalt majanduskeskkonnast, milles keskklassi määratletakse. Valdavalt ollakse siiski ühte meelt, et keskklassi saab liigitada inimesi, kes on vähemalt teatud määral majanduslikult kindlustatud.

Varanduslikku kindlustatust on võimalik mõõta sellise terminiga nagu puhasväärtus. Inimese puhasväärtuse saame, kui lahutame inimese likviidsetest varadest tema kohustused.

Likviidsete varade all tuleks mõelda kergelt turustatavaid, peamiselt finantsaktivaid. Siia võib ka arvata kinnisvara, ehkki teatud turutingimustes ei pruugi see olla kergesti rahaks muudetav.

Eesti inimeste tüüpilisteks likviidseteks varadeks võiksid seega olla investeeringud aktsiatesse, investeerimisfondidesse, pensionisammastesse, investeeringute eesmärgil soetatud kinnisvara ja säästetud raha.

Kohustustena tuleks vaadelda kõiki võetud kohustusi, nagu eluasemelaen, tarbimislaen, liisingud, järelmaksud, tasumata arved jms.

Erinevalt levinud arusaamast ei tohiks puhasväärtuse arvestamisel arvesse võtta esmast eluaset, autosid ega oma majapidamisega otseselt seonduvaid rajatisi, rääkimata mööblist, köögitehnikast, olmeelektroonikast või muust taolisest. Seega läheb kohustuste poolele näiteks korteri ostuks võetud laen, kuid kui ostetav korter on mõeldud enda eluasemeks, siis varade poolel korterit arvestama ei peaks.

Esmane eluase ei kvalifitseeru varade poolele eelkõige seepärast, et see ei ole likviidselt turustamisele kuuluv vara, kui tekib vajadus kiire raha järele. Samas moodustab just esmane eluase enamiku Eesti inimeste varanduslikust baasist põhiosa.

Kui me analüüsime ülaltoodud meetodil Eesti aktiivses majanduselus ja tarbimises kaasa löövaid kodanikke, saame tulemuseks, et enamiku selliste inimeste puhasväärtus on negatiivne. Sisuliselt tähendab see seda, et aktiivsete tarbijate näol on meil tegemist üha suureneva majandusliku riskigrupiga, mitte aga tekkiva keskklassiga.

Tuleb aru saada, et eluasemelaenuga ostetud maja, selle ees seisvad liisitud autod ja suur tarbimiskrediidi jääk ei ole reaalse rikkuse näitajad.

Eesti tänaseid ja lähiaastate olusid arvestades võiks kodaniku majandusliku kindlustatuse piiriks lugeda tinglikult pool miljonit krooni. Ehk teisiti öeldes võiks keskklassi kuuluvateks lugeda Eestis need inimesed, kelle puhasväärtus on 500 000 krooni või üle selle.

Kui inimesel on poole miljoni krooni eest hädaolukorras turustatavaid likviidseid varasid, suudab ta ennast elementaarsel tasandil majanduslikult kindlustada.

Poole miljoni krooni eest on võimalik osta endale auto, üürida elamispind ja see sisustada, teha sissemakse uue korteri ostuks, katta teatud perioodi jooksul igapäevase elu kulutusi ning natuke raha jääb ka reservi ootamatuteks kulutusteks.

Keskklassi inimene oleks seega piisavalt kaitstud, et töökaotuse, eluaseme hävinemise või muu ebaõnne korral suuta endale omal jõul uus elu sisse seada.

Tänastel suurtarbijatel ja ennast laenupiirini lõhki laenanud negatiivse puhasväärtusega kodanikel ei ole aga kuigi palju väljavaateid, kui neid peaks tabama suurem majanduslik ebaõnn. Samas võib majanduslik tagasilöök tabada igaüht meist ja selleks tuleb valmis olla.

Riigi roll on anda oma kodanikele võimalikult palju väljavaateid enda ettevalmistamiseks võimalikeks negatiivseteks stsenaariumiteks ja teavitada oskuslikust käitumisest sellistel puhkudel.

Palgareform on hetkel kõige parem ja kiirem lahenduseks reaalse keskklassi tekke käivitamiseks Eestis.

Eeldame lihtsustatult, et inimene saab palgareformi tulemusena netopalka 25 000 krooni ja kulutab sellest ainult poole. Seega säästab inimene igakuiselt 12 500 krooni.

Aasta lõpuks on kogunenud sääste 150 000 krooni ja nelja aastaga on inimese puhasväärtus kasvanud 600 000 krooni võrra.

Seega on nelja aastaga võimalik luua alus reaalse keskklassi tekkeks Eestis. Seda muidugi eeldusel, et inimesed on huvitatud säästmisest ja endale varandusliku baasi loomisest.

Inimeste säästuhuvi tekib aga siis ja ainult siis, kui neil on reaalsed sissetulekud, mis võimaldavad raha kõrvale panna. Kui inimväärse äraelamise tagamiseks on vaja alandavalt väikese palga kõrvale laenu võtta, ei saagi rääkida mingi säästmiskultuuri tekkimisest.

Vastupidi - madal palk toob stressi ning stress omakorda tõukab liiglaenamisele ja ületarbimisele.

Liiglaenamine ja ületarbimine raskendavad inimese majanduslikku olukorda veelgi ning täiendav stress toob kaasa käitumise, mis on üldjuhul omakorda nii majanduslikus kui ka sotsiaalses mõttes destruktiivne.

Täna on riigil viimane aeg astuda otseseid ja reaalseid samme, millega piirata majandusliku riskigrupi edasist laienemist ja luua eeldused jõuka elanikkonna tekkeks.

Kui me aga jätame inimestele edaspidigi mulje, et liiglaenamine ja ületarbimine ongi tee jõukusele ja keskklassi moodustumiseni, hakkab see täna nii tark eurotarbijaks muutuv kodanik ühel päeval ikkagi näpuga riigi peale näitama.