Valikuta valikuvabadus

Riigikogu raputas tähelepanuväärne juhtum. Ei, mitte seoses uue riigieelarvega. Hoops teine, esmapilgul tühine kindlustusseaduse muudatus jõudis lõhkuda valimiste eel niigi kõikuvat koalitsiooni. Loobiti ähvardusi liidu lagunemisest ja osa saadikuid lahkus hääletamise ajal saalist. Koalitsioon ise pidurdas valitsuse koostatud seaduse lugemist. Seda ei juhtu just iga päev. Tormi tekitas lisakohustus maakleritele, mis nägi ette vahendustasu avalikustamise, sh kindlustusseltsidelt saadava vahendustasu iga vahendatava kindlustuslepingu kohta eraldi.

Vahendustasud tuleb avalikustada. See paljastaks ja lahendaks kindlustusturu ühe keskse paise. Tasude salastamine on viinud olukorrani, kus maakler ei lähtu enam kliendi huvidest, vaid pakub toodet, millelt kindlustusselts talle kõige suuremat komisjonitasu maksab.

Iseenesest mõistetav käitumine, kui seadus seda lubab. Kuid sellega on maakler kaotanud oma sõltumatuse ning muutunud sisuliselt agendiks. Ta pole enam kliendi poolel, vaid sõltub seltside pakutavatest tasudest. Komisjonitasud ulatusid mullu 145 mln kroonini, millest kasum võib moodustada ligi poole, 75 mln krooni. Maaklerid müüvad hinda, mitte sisu.

Põhjamaades on maakleritel keelatud kindlustusseltsidelt komisjonitasude võtmine. Maakleri töö maksab kinni klient. Ta ise peaks olema huvitatud läbipaistvuse tõstmisest, see kasvataks usaldust teenuse vastu. Maakler müüb ju eelkõige usaldust, tema kätte on nii klient kui ka kindlustusselts andnud olulist infot.

Küsimus on põhimõttes - maakler peab seisma kliendi, mitte kindlustusseltsi huvide eest. Siiani turuvabaduse eest seisnud Meelis Atonen ründab naeruväärsete argumentidega läbipaistvuse põhimõtet, rääkides seejuures veel tarbija huvide kaitsmisest. Tema ülesanne pole just lihtsate killast - kõneldes tarbija kaitsmisest, külmutada samal ajal tarbija eksitamist ja nöörimist soodustav olukord.

Segaduse suurendamiseks on Reformierakond väljendanud soovi, et ka kindlustusseltsid võiksid oma tasud avalikustada. Tehniliselt on see võimatu, vähemalt Euroopas pole sellist metoodikat koostatud. Kui Reformierakond selle pakuks, rikastaks see kindlasti kogu arenenud maailma majandusruumi.

Küll on aga väga lihtne kontrollida maaklerite tasusid, kuna tegemist on puhtalt vahendusfirmadega, kel endil nn toode puudub.

Kui seadust tänavu vastu ei võeta, kaasnevad sellega riigile olulised trahvid ja kohustused ELi sees. Seega maksumaksjad peaksid lisaks maakleritele ka riigi ees oma rahakotti kergendama.

Eelnõu algne koostaja finantsinspektsioon on loonud võimaluse kindlustusturu läbipaistvamaks muutmiseks. Saadikutest sõltub, kui sirge seljaga nad maaklerite survele vastu peavad ja kliendi valikuvõimaluse eest seisavad. Mujalt seda initsiatiivi ei tule. Ükski kindlustusselts maakleritega võitlema ei hakka, mõned neist on huvitatud senise olukorra säilimisest, kus turg kõrgete komisjonitasude tõttu on ette garanteeritud.

Avalikustamise nõue kasvataks ka klientide teadlikkust kindlustusest. Finantsinspektsiooni uuringu järgi ei tea paljud kliendid sedagi, mis seltsiga on neil leping, rääkimata vahetegemisest maakleri ja agendi vahel.

Täna inimestel justkui on valikuvõimalus, aga kõik valikud on tegelikult juba tehtud. Ma ei usu, et tarbija soovib elada valikuteta maailmas. Pigem näitab kindlustusseaduse ümber toimuv koalitsiooni jõetust. Ning sedagi, kui kerge on ühel huvigrupil parlamenti mõjutada. Tarbija on seejuures kõrvaline, tema huvid ununevad kiiresti.