Kalev Kukk: inflatsioon on Eesti arengu suurimaid riske

Seda seisukohta jagavad vähemalt mittekeinslikud majandusteadlased, nende seas enesestmõistetavalt monetaristid, kelle gurule Milton Friedmanile omistatakse sageli hakatuseks toodud tees. Lahtiseletatult tähendab see, et inflatsioon ehk raha ostujõu langus on otseses seoses tootlikkuse tõusu ületava rahapakkumise, st ringluses oleva rahamassi kasvuga tooteühiku kohta. Tõsi, see seos pole lineaarne ega üksühene alati ja kõikjal. Rahapakkumise kasvu ülekandumine inflatsiooniks sõltub paljudest teguritest, eelkõige palkade, hindade ja intressimäärade elastsusest. Lisaks tuleb arvestada vastava seose avaldumise ajaliste nihetega.

Kuni viimase ajani on meil räägitud inflatsioonist pea üksnes euro-kõlbmatuse kontekstis, kusjuures põhjusi ja põhjendusi on leitud kõikjalt mujalt, mitte aga viimaste aastate rahapakkumise plahvatusliku kasvu juurest. Euro euroks, aga nüüdseks on inflatsiooniprobleem ületanud pelgalt euro kasutuselevõtu tähenduse. Inflatsioonist on saamas(-nud) Eesti arengu suurimaid riske. Kui teatav, hinnastabiilsusega veel samastatav inflatsioon (Euroopa Keskpank peab siin näiteks silmas kuni 2-protsendilist tarbijahindade tõusu) toimib kui õli majanduse mootorile, siis inflatsiooni edasine kasv hakkab juba kui rooste majandust sööma. Kui inflatsioon muudab mõttetuks säästmise ja hakkab genereerima inflatsiooniootusi, on asi ülitõsine. Lätlased paistavad olevat sellest lõpuks aru saanud, iseasi on muidugi see, kuidas nad kavatsevad inflatsiooni vastu sõdida.

Sloveeniast tasuks ausalt rääkida

Eesti euro-šansside põrumisel liigse inflatsiooni tõttu viidati ikka ja jälle mingile tulemuslikuks osutunud Sloveenia „rahvuslikule kokkuleppele”. Kriitikud uskusid, et euro saamiseks piisab aktsiiside ja käibemaksuga mängimisest. Ainult et vähemalt end monetaristideks pidavad (majandus)poliitikud pidanuks mõistma, et kaudsete maksude alandamine ei anna mingit tulu, sest sellega ringluses olev rahamass ei vähene. Juhul kui mõne kauba hind vahest langekski, siis sellelt turult vabanenud raha liigub lihtsalt teiste kaupade turule ja kergitab seal hindu. Keskmise hinnataseme muutu iseloomustav inflatsioon sellest ei alane. Küsimus on vaid selles, kui selektiivselt toimuvad need nihked tarbijahinnaindeksi mõõtmise aluseks olevas korvis ja kui elastsed on hinnad. Kui õnnestuks vabanenud raha suunata korvis puuduvatele või alaesindatud positsioonidele, võib tõepoolest hetkeks kedagi petta. Ainult et Euroopa Liit ei rääkinud juba mullu enam mitte niivõrd Maastrichti inflatsioonikriteeriumi täitmisest, kui selle jätkusuutlikust täitmisest.

Kui Sloveenia eeskujust on üldse midagi kõrva taha panna, siis „likviidsuse likvideerimist”. Nimelt suurenes aastail 2004–06 (siin ja järgnevalt on võrreldud detsembri näitajaid) rahapakkumine M2 (sularaha ringluses + kõik hoiused) seal 16 protsenti, Eestis seevastu 82 protsenti. Eeldada, et rahas kümblev Eesti olnuks suuteline käima euro kasutuselevõtul ühte sammu „nappiva likviidsusega” Sloveeniaga, on ülim naiivsus. Muide, nende kahe aastaga suurenes rahapakkumine meist kiiremini vaid Lätis ja ka Leedu ei jäänud suurt maha (vastavalt 94 ja 60 protsenti). Ülejäänud seitsmes 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud ja eurole püüdlevas riigis suurenes M2 vaid 10–29 protsenti!

Kas või nende numbrite taustal tuleb karta, et Balti riigid on praegu pigem eelseisva inflatsiooniralli alguses. Algselt kinnisvaraturule pumbatud raha hakkab valguma laiali ja inflatsiooni tagant kütma. Seda näitab kas või fakt, et mittereguleeritavate, s.o nõudluse poolt kujundatavate hindade tõus ulatus Eestis veebruaris aastaarvestuses 5,9 protsendini. Aasta tagasi oli see veel 3,0 protsenti ja hakkas plahvatuslikult kasvama aprillis. Kui see pole märk majanduse ülekuumenemisest, mis siis veel?

Rahapakkumise kasvu tuleb piirata

1976. aastal olevat Milton Friedman selleks, et stabiliseerida Tšiili majandust, soovitanud Augusto Pinochetile ainuvõimaliku lahendusena rahapakkumise kasvu piiramist. Kas see tõepoolest nii oli või mitte, sellel pole mingit tähtsust. Friedmani toonane kolleeg Chicago ülikoolist prof Arnold Harberger iseloomustas veerandsada aastat hiljem Friedmani panust Tšiili majanduse väljatoomisel katastroofist sõnadega: „Ta ütles [Pinochetile] tollast Tšiili majandust ja kogu sealset segadust nähes seda, mida oleks öelnud iga hea majandusteadlane.”

Tuleb tunnistada, et Eesti vajab praegu hädasti samalaadset autoriteetset friedmanlikku soovitust. Nominaalset konvergentsi „vana” Euroopa Liiduga arvestav aktsepteeritav inflatsioonitase oleks Eestis 3–3,5 protsenti. Mitte rohkem. Kui tulenevalt oma rahasüsteemist pole meil võimalik ekspansiivselt keskpangapoolset rahapakkumist suurendada, siis on meil siiski võimalusi piirata turupoolset rahapakkumist, asugu liigraha allikad kus tahes. Iga meede, mis on suunatud välisraha sissevoolu negatiivsete mõjude steriliseerimisele, on praegu hea.

Muide, hiljuti pensioneerunud Deutsche Bundesbank´i ja Euroopa Keskpanga teenekas peaökonomist prof Otmar Issing peaks olema hetkel vaba mees.