Tartu teadlased hakkavad lehma kloonima

Just sellise lehma kloonimise on seadnud eesmärgiks Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlased.

Juba 1990ndate lõpust kavandatud projekt võttis konkreetse kuju mullu sügisel, kui kaks ülikooli, TÜ Kliinikum ning Eesti Biokeskus lõid käed Eesti ravimiarenduskeskuse loomiseks.

Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi teadusdirektor Ülle Jaakma sõnul on lehmapiimas palju valku. Kui lehma geene niimoodi modifitseerida, et väljalüpstav valk oleks ravimitööstuses kasutatav, saaks mitmeid ravimeid toota oluliselt lihtsamalt, kui seda tehakse täna.

Kroonilistele neeruhaigetele vajalik erütropoietiin on lühendi EPO all saanud kurikuulsaks, sest sportlased on selle ravimi abil püüdnud oma tulemusi parandada. Tänapäeval toodetakse EPOt rakukultuuris, mis on esiteks tülikas ning teiseks kallis. Aastas müüakse maailmas EPOt kümne miljardi dollari eest.

Mullu presidendilt noore teadlase preemia saanud Tartu Ülikooli füsiolooga vanemteadur Sulev Kõks, kelle erialaks on molekulaarne biomeditsiin, ütleb, et lisaks EPO-lehmale on kavas ka selline kloonlehm, kes lüpsab piimas välja insuliini, hädavajalikku ravimit suhkruhaigetele.

Maailmas on ravimeid lüpsvaid kloonlehmi ja kitsi juba tehtud. Nii lüpsavad kitsed välja vereseerumi albumiine ning hemofiilia raviks vajalikke hüübimisfaktoreid.

Kõks ütleb, et sellest ajast, kui šoti teadlased teatasid kümme aastat tagasi maailma esimese kloonlooma - lammas Dolly sünnist, on kloonimistehnoloogia muutunud oluliselt lihtsamaks.

"Julgen ennustada ravimite tootmiseks kloonitud loomade arvu plahvatuslikku kasvu," ütleb ta.

Tartu Ülikoolis on transgeenseid hiiri tehtud juba üle kümne aasta. Maaülikoolis on lehmaembrüotega tegelemise kogemust paarkümmend aastat. Kõksi sõnul annab niimoodi liidetud oskusteave tulemi, mis võiks olla läbimurdeks mõlemale ülikoolile.

Hetkel käib töö katseklaasikultuurides. Kui vajalike omadustega geenikonstruktsioon on valmis, viiakse see lehma munarakku ning lehm kunstviljastatakse.

Kiireid uudiseid siiski loota pole. Hetkest, kui on valmis soovitud omadustega geenikombinatsioon, millega lehm viljastada, kulub uue lehma lüpsmahakkamiseni kolm aastat. Alles siis saab piima analüüsides täie kindlusega väita, et piim vastab neile ootustele, mida teadlased laboris geene manipuleerides saada lootsid.

Jaakma sõnul on kits seetõttu veidi tänuväärsem loom - tema sigimistsükkel on lühem ning seetõttu saab tehnoloogia õnnestumise kohta kiiremat tagasisidet. Kuid kitse piimaand on oluliselt väiksem.

Kõksi sõnul võib sellise lehma tegemise hinnaks kujuneda umbes 6 miljonit Eesti krooni, kuid ravimvalku lüpsva lehma turuväärtus on umbes tuhat korda kõrgem.

Loe ka teisi Novaatori uudiseid