Indiat avastamas

India restoran Maharaja oli üldse esimene uue aja rahvusrestoran, mis üheksakümnendate alguses Tallinnas avati - võiks öelda, et India oli esimene riik, kes oma toidusaatkonna avamisega Eesti iseseisvust tunnustas.

Pärast Maharajat tuli Tanduur, natuke hiljem Elevant, kõik Tallinna vanalinnas üksteisest mõnesaja meetri kaugusel. Ja kõikidele on jätkunud külastajaid, mis sest, et kallimatesse kohtadesse algusaastatel küll põhiliselt välismaalasi. Järelikult peavad nende rohkem kui miljardi kaugel Indias elava inimese road ka meie põhjamaise maitsega kokku sobima. Tegin kevadises külmas Tallinnas India toitu pakkuvatele kohtadele ringi peale, uurides, millega kuum India meid võlub. Olin valmis vastu võtma vürtside tulevärki, nautima eripäraseid taimetoite, kõikvõimalikul moel tehtud riisi, erilisi leibasid. Seadsin end valmis lopsakate karrikastmete, veidrate maiuste, tandooriimede ja mere-elukate allaneelamiseks. Ega pidanud pettuma.

Elevant on algusest peale võitnud külastajate südameid oma sõbraliku ja rõõmsa hoiakuga. Pole taga aetud ei India hõngu ega pidulikkust, kõik on kerge ja lahe stiilide segu. On ehedat puud, on bambust, on õhku, on ruumi - kokku üks üleni mõnus koht, kuhu võib tulla kas üksi või sõpradega, aga ka äripartneritega, sest natuke soojust ei tee ühelegi ärile liiga. Taustaks muusika, kus bossad vahelduvad aasia rütmide ja hiphopiga, aga kõik on justkui kiiksuga, fusion-variandis.

Ka Elevandi hinnad on sõbralikud, siin saab saja krooniga päris hästi hakkama ja valik on selles hinnaklassis vägagi hea. Aga ka suuremaid summasid pole raske kulutada - kallimate roogade hinnad lähevad kahesajast kõrgemale, saab ka kuuesajakroonist merivähki safrani-karrikastmes. Külastajad on põhiliselt nooremapoolsed eestlased. Mida rohkem nädalalõpu poole, seda raskem on õhtuti vaba lauda leida. Reedel olid juba kella viie ajal kõik lauad reserveeritud, saime kohad ainult seetõttu, et lubasime varsti ära minna. Ainuüksi spetsiaalses taimetoitude jaotuses on 18 nimetust, aga lisaks on ju veel supid, salatid ja mis kõik veel. Sama lahedalt kui taimetoitu, on joogikaardile jätkunud häid veine ja kangeid napse, kokteile ja õlut.

MahaRaJa tegi eelmise aasta lõpus läbi tõsise uuenduskuuri ja laienes keldrist teisele korrusele. Nüüd vaatavad aknad Raekoja platsile ja sellele on raske midagi vastu panna. Maharajal on vanust juba 18 aastat ja ka see räägib iseenda eest. Uus korrus on sisustatud Indiast pärit kunstiteoste ja atribuutikaga, lisaks saab siin vaadata Bollywoodi muusikavideoid. Tunnistan, et mind tõmbas telekas rohkem kui meie kaunis Raekoja plats, pealegi oli teleka heli nagunii kõnetaustaks. India on Maharajas teiste siinsete söögikohtadega võrreldes tõeliselt kohal. Lauad on kaetud punase ja valge siidiga, kardinad on sametist ja tikitud, eesruumis seisab puust elevant, ka ettekandjad näevad välja pea samasugused kui bareljeefide tantsijannad. Kui veab, võib kohata ka väärikat turbaniga india härrasmeest - restorani omanikku.

Raekoja plats annab külaliskooslusse oma panuse - mõni seltskond punetava näoga õllejoojaid juhtub ikka kohal olema. Uuendatud disaini pole jõutud veel lõpule viia - akendel on küll lõhnataimede korvikesed, aga neilt pole kilekatteid veel ära võetud. Ja Aasia kiirsöögikohale tüüpiline vakstukaaneline menüü ei ärata erilist isu, õieti ka mitte soovi seda kätte võtta - on määrdunud ja natuke katkine. Aga toitude kohta saab ainult head öelda - on põnevaid vürtsikombinatsioone, on huvitavaid roogasid, vaimustavaid riisitoite. Eksootikat jätkub, kui raha jätkub - hinnad on asukoha väärilised. Restorani peab sisenema Eurobaari kaudu. Kui kellelgi tekib kahtlus, kas tegemist on ikka soliidse restoraniga, siis linna stiilseim šveitser kustutab need hoobilt - nooblilt juhatab ta külalised punase vaibaga kaetud trepist teisele korrusele ja hoolitseb nii mantlite, parima vaatega laua kui ka menüü eest. Ainuüksi sellise väärika vastuvõtu pärast tasub Maharajasse minna.

Siinkohal on sobiv jätta hüvasti pika ajalooga India restoraniga Tandoor - tema aeg sai maikuuga ümber. Restoran avatakse pärast remonti jälle, aga siis juba ilma Indiata.

On veel mitu mõnusat kohta, kus saab küll India roogasid, kuid mis ei ole otseselt India restoranid. Neist kõige üllatavam on CAFÉ VS - tuntud rohkem kui moodsa tehnostiiliga menukoht, kust India toitu kõige vähem oskaks oodata. Ometi olen kuulnud, et just VSi India roogasid peetakse linna parimateks. Ka isiklikud kogemused räägivad ainult head ja chicken tikka korma ehk küpsetatud kanafileetükid tomati, sibula ja karrikastmega on siiani meeles. VSi köögil on suur aken, sealt sain näha, kuidas India leiba naani tehakse. Sisekujundus on siin eriline, nii kaugel kui võimalik paljuotsitud hubasustundest. Eriti palju metalli, natuke vähem plasti, neooni mustal taustal. Samas on laudade paigutus läbi mõeldud ja mõnusaid nurki loodud nii väikestele kui ka suurtele seltskondadele, nii et päris mõnus.

Villa Thai nimi lubab Tai, mitte India kööki, ometi on India autentse kokaga täiesti korralikult esindatud. India menüü on parajalt pikk ja viited roogade päritolumaale mitmekesise butafooria näol täiesti olemas.

Ja lõpuks kaks Kathmandud. Everest Kathmandu on Liivalaia tänaval ja sealne kokk on pärit Nepalist, aga kuna Nepal on India ja Hiina vahel, tehakse nii Nepali, Hiina kui ka India roogasid. Ja teine Kathmandu - Kathmandu Hill - asub Pärnu maanteel, ka seal on nii Hiina kui ka India menüü. Viimati nimetatud kaks on mõõduka sisekujunduse ja väikeste ambitsioonidega (ja hindadega) tagasihoidlikud söögikohad, mis oma olemasoluga siiski rikastavad meie kulinaarset linnapilti. Liivalaia Kathmandule annaksin Tallinna lihtsate söögikohtade eripreemia, aga ka teisel lihtsakesel, Kathmandu Hillil, on oma austajad olemas.

Huvitav lugu on India menüüde keelega: Elevant saab hakkama eesti keelega, kõik India toiduterminid on olemas, aga meie keeles lahtiseletatult. Teistel on kõigepealt stuffed potato-onion naan või mushroom corn masala ja alles siis kartuli-sibula naan või karri seente ja magusa maisiga. Nõrgema keeleoskusega sööjal või lihtsalt kehval suhtlejal tuleb roogade valikul loota kas heale õnnele või ettekandja avatud hingele.

Fotod: Arno Mikkor