Kuum suits ja leegid kõrvetavad
ripsmeid ja juukseid. Raske on hingata.
Põletused põhjustavad kohest intensiivset valu naha valutundlike retseptorite notsitseptorite kaudu. Põletusest tekib ka kiiret põletikureaktsioon, mis suurendab veelgi naha ja vigastatud kudede ning nende ümbruskonna valutundlikkust.
Rohkete põletusvigastuste puhul osa tundlikkusest kaob. Texase ülikooli arstiteaduskonna põletushaigete spetsialist David Herndoni sõnul ei tee kolmanda astme põletused nii pöörast valu kui teise astme põletused, sest osa närvidest on hävinud. Ent igal juhul on suured põletusvigastused kohutavalt valulikud.
Paljud põletada saanud on öelnud, et ei tundnud oma vigastusi, kui nad olid ohus või üritasid päästa teiste elusid. Kui adrenaliin kehast lahkub ja šokk taandub, on platsis valu. Põletusohvrite ravi ja hoolduse üks põhiküsimusi on: kuidas saada hakkama valuga.
Enamus tulekahjudes hukkuvatest inimestest ei sure siiski põletustesse. Enamasti toob surma mürgiste gaaside sissehingamine – vingugaas, süsinikdioksiid ja vesiniktsüaniidhape. Lisaks hapnikupuudus. Norras 1996. aastal tulekahjuohvrite lahkamisandmete põhjal tehtud uuring näitas, et ligi kolmveerand inimestest suri vingumürgitusse.
Sõltuvalt tulekahju suurusest ja kaugusest võib vingugaasi toimel minutite jooksul tekkida peavalu ja uimasus. Sellele järgneb peagi teadvusetus. USA andmeil on 40 protsenti sealsetest tulekahjuohvritest mürgitatud juba une pealt.
Seotud lood

Kuula ka podcasti rahvusvahelisest õppest