Filmisurm – valu südames, millele järgneb
meeleheitlik käteliigutus ning kiire kokkukukkumine – seda juhtub, aga
harva.
Tavalises müokardi infarktis on palju vähem dramaatikat. See saabub tasahilju, alustuseks on kerge ebamugavustunne.
Tavalisim sümptom on valu rinnus: surve või pitsitus. Justkui oleks üks suur ja raske loom end rinnale siruli heitnud. Tunne võib minna ja tulla. Seda põhjustab südamelihas, mis hapnikupuuduse tõttu vaikselt kärbub. Valu ei pruugi püsida paigal: lõualuu, kurk, selg, kõht või käed. Valule võivad lisanduda hingamisraskused, iiveldus või külm higi.
Tavaliselt jäädakse abi kutsumisega hiljaks, nii kaks kuni kuus tundi. Naised viivitavad kauem, sest neil esineb rohkem kaudseid sümptomeid: hingeldus, valud seljas või lõualuus või iiveldus, selgitas Harvardi ülikooli arstiteaduskonna epidemioloog JoAnn Manson. Need, kel on õnnestunud elama jääda, on hiljem rääkinud, et ei tahtnud olla tüliks, sest neile tundus, et tegu võib olla seedehäire, väsimuse või lihaskrambiga. Kindlasti mitte infarktiga.
Viivitamine maksab elusid. Enamus inimesi sureb südameinfarkti haiglasse jõudmata. Tavaliselt on surma põhjuseks südame rütmihäire – teisisõnu: süda ei löö enam normaalselt.
Isegi väike infarkt võib ajada segadusse elektriimpulsid, mis kontrollivad südamelööke. Tagajärjeks on südame seiskumine. Umbes kümne sekundiga kaotab inimene teadvuse, mõne minuti pärast saabub surm.
Inimestel, kes jõuavad haiglasse, on palju suurem võimalus ellu jääda. Haiglates on südamestimulaatorid, mis panevad südame tagasi rütmi. Samuti on võimalik südameveresooni ummistanud vereklompe lahustada või sondeerimise abil südame verevarustust taastada.