Kuus olulisimat teadusprojekti: Malaisia metsaistutus

Plaani kohaselt raiutakse 13 aasta pärast osa istutatud puudest maha, kuid 30 protsenti metsast jäetakse puutumatuks kaitsealaks. Sellega üritab Malaisia saavutada kolm eesmärki korraga – edendada majandust, anda kohalikele võimalus viljaka mullaga põldude rajamiseks ning ühtlasi kaitsta ka unikaalset ja väga rikkalikku loodust.

Kuna Malaisia valitsus plaanis niigi selle ala akaatsiakasvatuse alla panna, seisnes looduskaitsjate ülesanne lihtsalt majandatavate ja puutumatute alade paiknemise planeerimises. Eluslooduse mitmekesisusele mõjub väga laastavalt tavaline praktika, kus alles jäetakse üksikud eraldatud vihmametsa lapikesed. Kuid ökosüsteemi jätkusuutlikuks toimimiseks on vaja, et puutumata jäänud alad oleksid omavahel ühenduses ning just nii on maakasutus selle projekti alal planeeritud.

Bioloog Robert Stuebingi arvates võib projekti saata edu isegi siis, kui säilitatakse vähem kui pool metsadest. „Nii kaua, kui puutumata alad on omavahel ühenduses, on lootus bioloogilise mitmekesisuse säilimisele,” ütles ta. Stuebing määras koostöös puidufirmade ja osariigi metsaametiga kindlaks kohad, mis on ette nähtud metsamassiivide ühendamiseks, et loomad saaksid liikuda ühelt vihmametsaalalt teise. Hetkel on veel vastuseta küsimus, kui palju loomad neid koridore kasutaksid, kirjutas DiscoverMagazine.

Stuebingi esmaseks ülesandeks oli saada ülevaade, kes nendes metsades elavad. Uurijad loendasid habesigu, hirvi, väikseid imetajaid, linde, konni, kalu, kiile ning on nüüd jõudnud järjega seenteni. Iga liigi puhul pannakse kirja, kus teda nähti, kas tegemist on endeemiga (elab ainult selles piirkonnas) ning kas see kuulub ohustatud liikide nimekirja.

Siiani on leitud üle 400 liigi selgroogseid, kelle hulgas on ka karusid, makaake, leopardkasse, manguste, sipelgaõgijaid ja okassigu. Leitud on 18 teoliiki, mida pole kirjeldatud kusagil mujal maailmas. „See projekt on minusse süstinud palju optimismi, sest vaatamata ulatuslikule põllupidamisele ning metsade hävitamisele on elusloodus veel ikkagi väga rikkalik,” ütles Stuebing.

Kuidas suuremahuline akaatsiaistutamine mitmekesisust mõjutab, on raske ennustada. Mõned kiskjad, konnad ja oravad kohanevad istutatud metsadega paremini kui linnud, nahkhiired ja maod. Kuna akaatsiaraiumisega on seotud suur raha, pole tõenäoline, et valitsus on nõus bioloogilisele mitmekesisusele loovutama veel suuremaid alasid. Looduskaitseliste ja majanduslike huvide põimimine on aga igatahes samm õiges suunas.

Stuebing lisas: „Projekt tundub igati jätkusuutlik ning ma tõepoolest usun, et ka bioloogiliselt võiks see mudel töötada.” Kui tal on õigus, saavad tema loodud mudelit rakendada säästlikud arendajad kõikjal maailmas. Vahest on siiski võimalik hoida tasakaalus inimeste vajadused ning metsik loodus.

Kui plaan õnnestub, saaks seda kopeerida ka muudesse piirkondadesse, kus üksteisele vastanduvad kasvav rahvastik ja kaitset vajav elusloodus.