Cleanaway juht: rumalat ja harimata rahvast on lihtne manipuleerida

Järgneb Luude arvamusartikkel, kus ta selgitab jäätmete sorteerimise uusi nõudeid.

Viimaste aegade kuumaks teemaks on tõusnud jäätmete sorteerimine. Seda eelkõige seetõttu, et vastavalt jäätmeseadusele on alates käesoleva aasta esimesest jaanuarist keelatud ladestada töötlemata ja/või sorteerimata segaolmejäätmeid. Kuigi antud nõuded kirjutati seadustesse juba mitu aastat tagasi, siis tudengitele omaselt ärgatakse alles eksamipäeva eelõhtul. Hiline ärkamine toob kaasa olukorra, et asjaosalistel pole aega endale teemat piisavalt selgeks teha. Juba tuntud ideoloogid minevikust said kiiresti selgeks ühe tõe – rumalat ja harimata rahvast on lihtne manipuleerida. Nii on ka nimetatud nõuete tõlgendamisel kerkinud esile hulk šarlatane ja soolapuhujaid, kes siis rahvale kuulutavad absoluutset tõde ja loomulikult üritavad selle tõe kuulutamise eest ka korraliku kopika koorida.

Vaatame aga siis korra veel, et millest seadus ikka räägib ja kuidas tuleks oma jäätmetega edaspidi hakkama saada.

Tõepoolest tõsi on see, et jäätmeseaduse §35 ja §36 räägivad töötlemata ja sorteerimata jäätmete ladestamise keelust prügilatesse. Nimetatud seadusepügalad peaks tagama, et jäätmed liiguksid võimalikult suures ulatuses taaskasutusse, sest tänasel tarbimisajastul oleks ju lausa patt matta maha tuhandete tonnide viisi materjali, mida tegelikult on võimalik taas ja taas kasutada. Eeltoodud kahe seadusesätte tõlgendamiseks on keskkonnaminister andnud eelmise aasta jaanuaris välja sorteerimismääruse, milles täpsustatakse jäätmete sorteerimise ja töötlemise olemust. Nimetatud määrus toob selgelt välja kohalike omavalitsuste kohustuse korraldada oma haldusterritooriumil jäätmete liigiti kogumine. Et jäätmed loetaks töödelduks/sorteerituks, peab omavalitsusterritooriumil olema lahendatud eelkõige nelja jäätmeliigi – paber ja papp, pakendijäätmed, ohtlikud jäätmed ja biolagunevad aia- ning haljastusjäätmed – tekkekohas eraldi kogumine. Kuidas omavalitsus selle korraldab on suuresti tema enda otsustada, tingimuseks on, et liigiti kogumine peab olulisel määral vähendama nimetatud jäätmeliikide kogust segaolmejäätmete hulgas. Omavalitsused on kohustatud vastavalt sellele samale jäätmeseadusele kehtestama jäätmehoolduseeskirja, milles siis kirjeldataksegi ära kuidas jäätmete liigiti kogumine omavalitsuse territooriumil välja näeb.

Sorteerimismääruse sättest tuleb aru saada nii, et kui omavalitsus on oma territooriumil jäätmemajanduse nõuetekohaselt ära korraldanud, siis tema territooriumilt võib jäätmeid prügilas ladestamiseks vastu võtta, sõltumata sellest mida teevad või kuidas käituvad sellel omavalitsusterritooriumil asuvad kliendid üksikult võttes. Seega pole ka ühelgi jäätmevedajal ühepoolset õigust sellise omavalitsuse territooriumil asuvalt kliendilt segajäätmeid vastu mitte võtta või asuda määratlema, et kas segajäätmed on “piisavalt” segajäätmed või kehtestada vastuvõtu eest mingeid eritasusid (selline õigus on omavalitsusel, milline kontrollib kuidas juriidilised ja füüsilised isikud täidavad jäätmehoolduseeskirjas olevaid nõudeid). Piirkondades, kus on viidud läbi korraldatud jäätmeveo konkurss ja antud välja jäätmeveo ainuõigus, otsustab eritasude üle omavalitsus. Kus ainuõigused on veel väljaandmata, seal saab eritasud kehtestada ainult kokkuleppel kliendiga, nii nagu juba tänastes lepingutes on fikseeritud, et kui segaolmejäätmete hulgas on näiteks ohtlikke jäätmeid, siis on jäätmevedajal õigus nimetatud konteineri tühjendamisest keelduda või nõuda tasu vastavalt ohtlike jäätmete käitlemise hinnakirjale. Samas tasub teada, et prügilatel pole õigust küsida mitmekordset saastetasu jäätmete eest, mis tulevad omavalitsusest, kus seadusest ja määrusest tulenevad nõuded on täidetud.

Iseasi on omavalitsustega, kus sorteerimisele/töötlemisele kehtestatud nõuded ei ole täidetud. Sellise omavalitsuse territooriumilt ei tohi prügila jäätmeid otse ladestamiseks vastu võtta ei kümne, ega ka sajakordse saastetasu eest. Seadus lihtsalt ei luba seda. Kümnekordne saastetasu tuleb prügilal tasuda trahvina riigile juhul, kui avastatakse, et prügila on ladestanud jäätmeid, mida tal ei olnud õigust ladestada. Aga trahvi maksmine ei tähenda, et seadust või rikkuda. Kui prügila rikub seadust võib ta jääda ilma jäätmeloast ja ta ei tohi vastu võtta enam mingeid jäätmeid. Seega kui omavalitsus pole oma territooriumil jäätmete liigitikogumist või muud tüüpi sorteerimist/töötlemist nõuetekohaselt lahendanud, siis ei tohi tema territooriumilt jäätmeid prügilasse ladestamiseks viia ning sellest johtuvalt ei saa jäätmevedajad ka klientidelt jäätmeid koguda (ei tava- ega eritasu eest), sõltumata jällegi sellest, kuidas käitub üksik klient.

Kokkuvõtvalt võime siis tõdeda, et esimese asjana tasuks inimestel tutvuda omavalitsuse jäätmehoolduseeskirjaga ja käituda selles toodud nõuete järgi. Omavalitsustel, millised pole seda veel teinud, tuleks oma jäätmehoolduseeskirjad kaasajastada ning rakendada sorteerimismääruses toodud nõuded. Ja elu saab Eestis edasi minna ilma, et oleks vaja prügisse uppuda või ennast vaeseks maksta.