Biokütused on keskkonnale halvemad kui kivisüsi ja nafta

Ehkki biokütuste põletamisel eraldub vähem süsinikdioksiidi ning nende tootmise käigus ei tooda maa alt uut süsinikku ringesse juurde, mõjuvad nad kahjulikult eelkõige bioloogilisele mitmekesisusele, sest kaovad liikide elupaigad, ning nende kasvatamine kulutaks suure hulga põllumaad, mida võiks kasutada nälgivate inimeste toidu kasvatamiseks. Lisaprobleemiks on ka toiduainete kallinemine, kui maisi ja suhkruroogu hakatakse toidu kõrval massiliselt ka kütuse tootmise jaoks kasvatama.

Probleemid soojeneva kliima ja kallineva naftaga on tekitanud suure huvi biokütuste tootmise vastu. Peamiselt on arutluse all olnud suhkruroost ja maisist etanooli tootmine. Euroopa Liit soovib, et 2020. aastaks moodustaksid biokütused üle kümne protsendi transpordis kasutatavast kütusest, kirjutas The Guardian.

Samas on uued ja keskkonnasõbralikud kütused tekitanud ka rohkelt vastuseisu. „Sõltumata sellest, kui hästi suhkruroog etanooli tootmiseks kõlbab, kaovad tema keskkonnaeelised kiirelt, kui võtame vaatluse alla ka istanduste rajamiseks hävitatavad vihmametsad. Juba ainuüksi metsade maharaiumisest eralduv süsinikdioksiid nullib ära kütuste väiksema süsiniku toodangu,” kirjutasid Jörn Scharlemann ja William Laurance Panamas asuva Smithsoniani troopikauuringute instituudist ajakirjas Science.

„Kui aga lisada veel väljasurevad liigid, kellest paljusid pole suudetud veel kirjeldadagi, ning hüdroloogilise režiimi rikkumine ja kaasnev mullaerosioon, siis tundub biokütuste tootmine eriti keskkonnavaenulik tegu,” lisasid teadlased.

Siiani on parima biokütuse leidmisel keskendutud vaid õhku paisatavale süsinikdioksiidi kogusele ning toodetava kütuse energiaväärtusele. Scharlemann ja Laurence soovitavad aga kasutusele võtta uue meetodi, mille töötas välja Rainer Zah Šveitsi Empa uurimisinstituudist. See meetod arvestaks lisaks ka hävitatavate metsade ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemise mõju keskkonnale ning oleks seetõttu ausam hinnang biokütuste kasutuselevõtmise tegelike mõjude kohta.

Uuritud kahekümne kuuest biokütusest kahekümne ühe kasutamisel paisatakse õhku üle 30 protsendi võrra vähem süsinikdioksiidi kui bensiini põletades, kuid 12 biokütuse kasutamine on Zahi meetodi järgi keskkonnale kahjulikum kui bensiin. Nende seas on muuhulgas USA maisietanool, Brasiilia suhkruroost toodetud etanool, sojadiisel ning Malaisia palmiõlidiisel. Parema hinde said jäätmetest toodetud kütused, näiteks kasutatud küpsetusõlist toodetud kütus ning biomassist tehtud etanool.

Scharlemann ja Laurence viitavad ka valitsuste väärastunud poliitikale biokütuste promomisel, mis ongi viinud keskkonnale soovimatute tagajärgedeni. „Näiteks USAs veendakse põllumehi kasvatama soja asemel etanooli tootmiseks rohkem maisi, mis on viinud üles soja maailmaturu hinna. Selle tulemusel läheb aga Brasiilias sojakasvatus enam hoogu ning maad uute istanduste rajamiseks võetakse vihmametsade ja savannide arvelt.”

„Uuringud kinnitavad tohutut keskkonnamõjude erinevust erinevate biokütuste vahel. On ilmselge vajadus käsitleda peale õhkupaisatava süsinikdioksiidi ka muid kaasnevaid keskkonnaprobleeme,” lisasid teadlased.

„Juba on meile peale surutud kohustuslikud biokütuste kasutamise määrad, ilma et oleks üritatud leida, kui palju see keskkonnale maksma läheb. See uuring kinnitab, et paljude biokütustega kaasnevad suured kahjud keskkonnale, eriti käib jutt maisist, suhkruroost ning palmiõlist valmisatud biokütustest,” ütles Andy Tait Greenpeace’ist.

Taiti sõnul propageerivad valitsused ja tööstus biokütuseid põhiliselt just seepärast, et nendele üleminek aitab sisuliselt vana moodi äri edasi ajada.