Viik 2018: see, mis seni nähtud, ei ole veel midagi

IT-visionäär Linnar Viik ennustab, et internet muutub järgmise kümne aastaga enam, kui kogu oma senise ajaloo jooksul.

Eesti infoühiskond ei ole aastaks 2018 mingi iseseisev ning eraldiarenev fenomen, vaid osa rahvusvaheliste trendide arengust. Infoühiskonda kaasatute arv on järgmise kümne aasta jooksul kahekordistunud. Juba praegu lisanduvad uued kasutajad juurde eelkõige arenguriikides ning internet ei ole 10 aasta pärast enam mitte niivõrd Euroopa ega Põhja-Ameerika, vaid Aasia nägu. See ei tähenda, et kaoks kohalikud suhtluskeskkonnad, sest inimese sotsiaalne suhtlusvõrgustik areneb endiselt oma arenguloogikat pidi. Uue põlvkonna tasuta, aistingurikast suhtlust võimaldavad tehnoloogiad (videopilt, heli, tekst ning täiendav lisainfo) nagu Skype on 10 aasta pärast levinud mobiilsetele seadmetele ning selle kasutamine sedavõrd lihtne, et ka vanem põlvkond, kes ketastelefoni ning telegrammi ajastul üles kasvanud peavad omavahel ning lastelastega ühendust just sel moel.

Kümmekonna aastaga kaotab oma rolli ning mõtte tavaline lauatelefon ning praegu seda teenust pakkuvad sideettevõtted teenivad oma tulu andmesideühenduse ning erinevate lokaliseeritud teenuste pakkumisest. Ka mobiilsideoperaatorite portfellis on andmeside suurim tuluallikas ning kõneteenused oma osakaalu menetanud, kuid mitte nii drastiliselt kui "traadiga telefoni" firmades.

Veebipõhiselt pakutavate (või veebiga tihedalt integreeritud) teenuste hulk kasvab, kasutajad veedavad senise 40 minuti asemel keskmiselt 3 korda rohkem aega internetipõhiseid teenuseid kasutades.

Kümme aastat on piisav, et praegune televisioon ning multimeedia oma levi internetti koliksid ning digitelevisiooni praegu väljaehitatav, kuid oma arengus internetieelsele ajastule toetuv standard kaotaks oma mõttekuse. Reaalajas edastatav otsesaade on oluline ehk olulisemate sündmuste edastamisel, kuid reaalajas edastatavate saadete vaadatavus väheneb. Inimese ööpäevane elurütm, mitte tehnoloogia piirangud annavad meediaprogrammile kuju. Videolaenutused praeguses kaubanduskeskuse nurgapoe vormis kaotavad igasuguse mõtte.

Kuna tehnoloogiate elutsüklid lühenevad pidevalt, siis sellest tulenevalt kahaneb ka teenuste eluiga veelgi. Planeeritavates ärimudelites ei lähtuta pikemast kui kolmeaastasest elutsüklist ning idea-to-market püütakse suruda 3 kuu sisse. Sedavõrd kiire arendustsükli eelduseks on aga uute arendusplatvormide kättesaadavus. Platvorm tähendab seejuures aga mitte enam pelka tehnoloogiat, vaid kliendibaasi - aktiivset, maksekanalitega seotud kliendibaasi.

Primaarne turunduskanal on kümne aasta perspektiivis internet, samas on muud kanalid toetavas rollis. Ka paberlehed on veel olemas, kuid ei mängi turunduses ja reklaamis enam erilist rolli.

Peale on kasvanud ning täisealiseks saanud põlvkond, kes pole mitte õppinud arvutit, internetti või mobiili mingil hetkel kasutama, vaid on sündinud keskkonda, kus uued tehnoloogiad on nende ümber ning nende suhe uutesse tehnoloogiatesse on ka teine. Sõnaga – „Mina ja tehnoloogia, me oleme üks“.

ÜRO eriorgan püüab infoühiskonna turvalisuse ja regulatsiooniga seotud küsimusi hallata, võimalik et selleks seatakse avaram mandaat rahvusvahelisele sideliidule ITU-le, kuid seda alles organisatsiooni reformimise järel. Rahvusvahelise koostöö koordineerimiseks ei piisa enam reaministeeriumi ponnistustest. Küberturvalisuse ning -kuritegude uurimisega tegeleb nii meil kui ka mujal tsiviil- ja korrakaitsestruktuurides kümme korda enam inimesi kui praegu. Küberturvalisuse kõrval on hoopis olulisem aga oma huvidest lähtuva infoühiskonna poliitika edendamine ning sestap ka välisministeeriumi "infoühiskonna büroo" loomise mõte.

Aastaks 2018 on Eesti kõrgharidussüsteem läbi käinud demograafilisest mõõnast tingitud kriisi, mis on omakorda teadussüsteemi ning tööturgu mõjutama hakkamas. Kõrgharidust antakse personaalsemalt, tudengite arv õppejõu kohta on kahanenud, samas on kadunud sisuliselt “koosseisulised õppejõud” ning tipud loevad kõikjal.

Aastal 2010 on parim aeg minna teist kõrgharidust omandama ning seda paljud ka teevad. Küllap mõeldakse selleks ajaks mingi lahe seadusemuudatus välja, mille sisuks see, et päevases õppevormis kõrghariduse ajaks on kinnisvaralaen riigi toel ajatatud, millest omakorda sünnib ainult head ka tööturule. Kaks kõrgharidust normiks, täpsemalt siis teadmiste upgrade. Eelmine versioon niigi paljudel pärit ajast, kui teaduslik kommunism oli riigieksam.

Mis eriala võiks kõik need laenu kaelast ära saanud õppima asuda, sõltub sellest, kas meie majanduse struktuur jätkuvalt "kreekastub" või hakkab tasapisi ka "lõuna-soomestuma". Sellele vastavalt siis kas "tehnoloogiaoskustega teenindustöötaja" või "teenindusoskustega tehnoloog".