Kostüüm ja roos tõid õnneliku pöörde

"Pärast mitmeid luhtunud tööintervjuusid hakkasin kartma, et näen välja tagasihoidlik hall hiireke ja seepärast keegi mulle tööd ei pakugi," meenutab ootamatut tagasilööki oma karjääris Ruth Laatre, kes hiljuti Rimi Eesti Foodi tegevdirektori kohalt siirdus edasi Rimi kinnisvaraprojekte juhtima kõikjal Baltimaades.

Aga tõenäoliselt poleks ta sellele kohale kunagi jõudnud, kui ta viie aasta eest ei oleks otsustavalt lahkunud riskikapitalifondist Baltcap. "Fondi arengust oli mul soome omanikest agressiivsem nägemus ja mulle ei meeldinud, et venitame ja kõhkleme liiga palju. Tundsin, et targem on kõrvale astuda, ega ole seda otsust kunagi kahetsenud," põhjendab ta.

Ruth ei kartnud töökaotust, sest oli veendunud, et leiab kiiresti uue sobiva töö. "Mul oli tugev finantsjuhi taust ning eeldasin, et minu kogemustega töötuks ei jää. Ka polnud mul rahaprobleeme, sest sain fondist piisava lahkumishüvitise, mistõttu ei pidanud ma tööotsimisega kiirustama."

Paar kuud võttiski Ruth rahulikult ja nautis vabadust. "Tegin asju, mida varem tiheda töögraafiku tõttu polnud võimalik -

lõpetasin aiatöid ja käisin hommikuti ujumas. See oli omalaadne kogemus, sest teised ujujad sel kellaajal olid rasedad või pensionärid ning tundsin end nende seltskonnas üsna naljakalt."

Nii möödus koduperenaise elu proovides umbes pool aastat, kui Ruth rahutuks muutus ja ringi hakkas vaatama. Esmalt hakkas ta tuttavaid ärijuhte läbi helistama, kuid üllatavalt ei rutanud keegi talle tööd pakkuma.

"Tegelikult uskusin, et leian kiiresti töö, kuid ootamatult ei tuntud minu vastu erilist huvi," meenutab Ruth oma tööotsingute konarlikku algust.

Kui tuttavate kaudu tööpakkumisi ei tulnud, pani Ruth CV internetti üles ja tasapisi hakkas saama ka kutseid töövestlustele. "Kahjuks ei olnud ma nendest vaimustuses ja vist paistis see ka intervjuudel minu näost välja, sest sain muudkui äraütlevaid vastuseid. Pärast paari edutut tööotsingut hakkasin endale aru andma, et kõik kohad olid tegelikult olnud alla minu võimete, ja ju oli minu vähene huvi käitumisest arusaadav."

Siiski hakkasid pidevad äraütlemised Ruthile vähehaaval negatiivselt mõjuma. "Siis hakkasingi mõtlema, et äkki on põhjus selles, et mõjun liiga tagasihoidliku ja hallina ning ostsin endale uue ilusa kostüümi. Seejärel valisin välja töökoha, mis tundus ahvatlev, ja otsustasin kindlalt, et pean selle koha saama. Panin roosi rinda ja läksin säravalt töövestlusele veendumusega, et see töö on minu."

Kas mõjus tööandjale roos või Ruthi enesekindel käitumine, aga töö ta igatahes sai. Kuigi esimesel hetkel koges ta parajat ehmatust, kui talle öeldi, et finantsjuhi kohta, millele ta kandideeris, kahjuks ta ei saa. "Kas tõesti jälle kukkusin läbi," mõtles Ruth ahastuses. Aga kohe pakuti talle samasse firmasse hoopis tegevjuhi kohta. Pärast mõningat kaalumist otsustaski Ruth selle vastu võtta.

Aga uus kostüüm ja roos olid vist muutnud Ruthi õnne ja äkki hakkas talle pakkumisi ka mujalt tulema. Ahvatlevaim kõne tuli ühest tööotsingufirmast Rimi tegevjuhi kohale. Kuigi ta oli juba eelmisele pakkumisele oma jah-sõna andnud, veenis konsultant teda uuele vestlusele siiski tulema.

"Muidugi ahvatles mind Rimi suurus võrreldes teise firmaga, kuhu olin juba jaatava vastuse öelnud. Ka asus Rimi Tallinnas, teine töökoht aga väljaspool," meenutab Ruth Rimi tegevjuhiks saamise tagamaid.

Tagantjärele on Ruth väga rahul, et tal jätkus kannatlikkust oodata ära endale põnev ja sobiv töökoht. "Ka ise eelistan värbamisel pigem inimesi, kellel on aastane lünk CVs ja kes tunnistavad ausalt, et tegelesid sel ajal näiteks enesearendusega. Näen selles pigem tugevust, et neil oli julgust jääda südamelähedast tööd ootama, mitte haarata kinni esimesest õlekõrrest või töötada poole aasta jooksul kolmes eri kohas."

Ruth on tööintervjuul inimestele ka otse välja öelnud, et nad on ülekvalifitseeritud ja sellel kohal hakkab peagi igav. Pole mõtet end petta ja teha nägu, et see töö on väga huvitav ja samal ajal otsida uut tööd edasi.

Ruth soovitab ka teistel tulistada pigem kõrgemale ja mitte leppida oma võimetele mittevastava pakkumisega. "Saan aru, et tihti pole see võimalik, sest inimesed on sidunud end laenudega, mis ei võimalda unistuste tööd kaua oodata. Sellises olukorras on loogiline, et astud sammu tagasi ja töötad paar aastat vähem põneval ametikohal. Siiski tuleb endale ja tööandjale ausalt tunnistada, et oled valmis seda tegema raha pärast ja olema kannatlik, kuni sobivam koht vabaneb."

Ruthi arvates on peagi tulemas periood, kui inimesed hakkavad tööd kaotama ja on sunnitud võtma vastu madalama koha.

"Samas väärtustatakse ka praeguseid töökohti rohkem ega arvata, et uusi pakkumisi on jalaga segada. Arenguvestlustel on näha, et inimesed, kes aasta tagasi tunnistasid, et vaatavad ringi ja on valmis paremaid pakkumisi vastu võtma, kinnitavad nüüd, et on oma tööga rahul ega kavatse töökohta vahetada," lisab ta.

Foto: Indrek Susi