Reformierakond kavandab odavat tühjendusmüüki

Hiljuti jõudis avalikkuseni info, et valitsus on alustanud tegevust viie riigiettevõtte erastamise suunas. Tähelepanu all olevat Eesti Post, Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadam ja Tallinna Lennujaam.

Püüdes avalikkust rahustada, selgitas majandusministeeriumi pressiesindaja Eesti Päevalehe (19.07.2008) vahendusel, et eesmärk ei ole mitte riigikassale raha teenida, vaid uurida, millist kasu erakapitali kaasamine ettevõtete arengule kaasa võiks tuua. Samas on päevselge, et koalitsioon ei ole asunud teadustööle, vaid otsib meeleheitlikult variante eelarvetulude leidmiseks. Avalikkust püütakse eksitada väitega, et mitte midagi sisulist teoksil ei ole ja tegeletakse riigile kuuluva vara parima võimaliku arengu analüüsiga.

Isegi kui riigifirmasid oleks majanduslikult mõttekas erastada, on majanduslangus selleks halvim võimalik ajastus. Majanduse madalseisus on vaba kapitali ühiskonnas kõige vähem, intressimäärad kõrged ning majandusfoonist tulenevalt ka müüdavate ettevõtete majandusnäitajad kehvapoolsed. Võimalike ostjate ring on piiratud ja riigi tulu minimaalne. Ettevõtete müügi vale ajastus tagab odava väljamüügi.

Valitsev koalitsioon eitab küll oma tegudes igasugust majanduspoliitikat, kuid ilmselt ei ole nad oma teadmistelt siiski nii majanduskauged, et ei mõistaks majandusfaasi mõju vara hindadele turul. Seega peaks valitsus aru saama, et riigifirmade müük lähimatel aastatel tooks kaasa riigile maksimaalselt kahjulikud tingimused. Kui aga koalitsioon on võtnud nõuks korraldada riigifirmade müüki just praegu, siis peab valitsusel olema selleks tõsine vajadus - üha süvenev eelarvekriis. Sisuliselt tunnistab valitsus oma praeguse käitumisega, et riigi päästab pankrotist ainult varade odav väljamüük.

Kui valitsusel õnnestub tõepoolest riigiettevõtted odavalt maha müüa, siis majanduse kosudes näeme, kui häbiväärselt odavalt viimased riigi käes püsinud võtmevaldkonnad ära anti. Riigi jätkusuutlikkuse ja arenguvõime huvides tuleks need ettevõtted paratamatult tagasi osta, kuid siis juba märksa kõrgema hinnaga. Ja riik oleks sunnitud kinkima miljardeid kroone teatud äriringkondadele. Selline on koalitsiooni kavandatava skeemi olemus.

Riigiettevõtete odaval väljamüügil on võimalik ostja kas otseselt või kaudselt väliskapital. Isegi kui ostjateks on Eesti ärimehed, kasutavad nad ostuhinna tasumiseks nii või teisiti võõrvahendeid, mis tulevad kas Rootsi, Soome või muude riikide pankadest, fondidest või muud liiki rahastajate käest. Riigi alustalade minek väliskapitali kontrolli alla tähendab sisuliselt riigi müümist väliskapitalile. Lahknevate huvide korral on paratamatult ikkagi kapitali omanik see, kes kehtestab reeglid ja ütleb, kuidas ettevõtteid juhtida tuleb ning kas ettevõte peab käituma Eestile kasulikul või kahjulikul viisil.

Isegi kui koalitsioon kehtestaks mängureeglid, mis aktsepteeriks ühtesid ostjaid ja rahastajaid ning välistataks teised, ei keela miski ettevõtete hilisemat edasimüüki investoritele, kes on huvitatud Eestis majandusliku võimu haaramisest ja neile kasulikest poliitilistest arengutest.

Riigi osalusega ettevõtted on ju sisuliselt Eesti kapitali osalusega ettevõtted. Majanduseksperdid, analüütikud ja ka poliitikud on rääkinud palju sellest, et Eesti kapitali säilimine on vajalik ja seda tuleb soodustada. Riigi käes olevad ettevõtted on parim garantii Eesti rahvale, et Eesti kapital säiliks ja kasvaks. Praegune koalitsioon on aga otsustanud Eesti kapitali säilimise idee prügimäele visata ja loobuda Eesti inimestele olulisest põhiväärtusest.

Eesti majandus on olukorras, kus tuleb leida lahendusi majanduskriisi võitmiseks ja uuele tõusule suundumiseks. Pikalt on räägitud teadmistel põhineva majanduse juurutamisest ja Eesti Nokia leiutamisest. Kas koalitsiooni kava riik varadest tühjaks müüa ja saadud rahaga eelarveauke lappida ongi valitsevate erakondade nägemus teadmistepõhisest majandusest ja Eesti Nokiast? Kas erastamiskava on konkreetne märk valitsuse allaandmisest ja tunnistamisest, et nad ei suuda olukorra parandamiseks midagi sisulist välja pakkuda?

Riik, mis loobub kontrollist võtmevaldkondade üle, kaotab rahvusvahelise konkurentsivõime. Strateegiline ettevõte, mis kaotab riigi toe, võib samuti kaotada konkurentsivõimes. Erakapitali aktiivne kaasatus majandusse on kahtlemata oluline, kuid riigi rolli viimine miinimumini ei ole hea. Riigi osalus ettevõtluses tagab majanduspoliitilise toetuse ja ärilised sidemed, mida on vaja ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks ja hoidmiseks.

Eelkõige saab riik pakkuda tuge ettevõtetele, mis tegutsevad strateegilistes või infrastruktuurilistes valdkondades. Kui riik müüb vastutustundetult ja odavalt maha strateegilisi valdkondi kontrollivad ettevõtted, nagu Eesti Posti, Eesti Energia, Eesti Raudtee, Tallinna Sadama ja Tallinna Lennujaama, ning kui need ettevõtted paari aasta pärast majandusraskustesse satuvad, ei kaota mitte ainult ettevõtte ostnud investor. Kaotavad kõik Eestis elavad inimesed, kes jäävad ilma teenusest või peavad teenuseid ostma märksa kallimalt teiste pakkujate käest.

Kui Reformierakonnal õnnestub praegu sihikule võetud strateegilised ettevõtted maha müüa ja saadud raha eelarveaukude lappimiseks kulutada, siis milline on nende järgmine samm Eesti majanduse arendamisel? Kas leitakse veel vara ja ettevõtteid, mida müüa? Kas muudetakse meie riik veel õhemaks, kui mitte puhtformaalseks? Kas ei plaani Reformierakond võtta suunda Eesti liitmiseks mõne teise jurisdiktsiooniga ja seeläbi Eesti riigist üldse loobuda?

Praegune riigiettevõtete müümise kava sisaldab kindlasti palju suuremaid ohte kui lihtsalt nimetatud ettevõtete müük. Kõik Eestis elavad inimesed peavad avaldama valitsuse Eestit lõhkuva tegevuse suhtes oma ühese seisukoha - olgu see siis uute valimiste või referendumi kaudu. Oodata lihtsalt enam ei kannata.