Iraani päritolu režissööri Abbas Kiarostami autasusid pälvinud kibedalt romantiline komöödia "Päris koopia" õrritab vaatajat pea igal sekundil.
Elle (Juliette Binoche) läheb koos poja James Milleriga (William Shimell) raamatuesitlusele, kus ta ostab äsja ilmunud teosest üllatavalt palju koopiaid.
Näib, et naise huvi kirjaniku vastu on suur. Isegi tema poeg õrritab teda armumise pärast. Mõni päev hiljem kutsub naine autori oma antiigipoodi ettekäändega esitada teose kohta küsimusi.
Keskealised lahkuvad poest kiiruga, et autosõidu ajal Toscana maastikku nautida ja vestelda. Algab kaasahaarav pingeliste dialoogide jada.
Väljasõit viib paari abielutemplisse, kohvikusse ja imeilusasse külakesse jalutama. Kuni filmi lõpuni ei ole selge, missuguses suhtes mees ja naine tegelikult on.
Ühelt poolt nad justkui mängiksid abielupaari, samas muutub näitemäng üllatavalt reaalseks, inimestevaheline suhtlus hämmastavalt pingeliseks.
Tugeva paralleeli saab tõmmata lühifilmide koguga "New York, I Love You", eriti stseeniga, kus mees ja naine flirdivad ja argumenteerivad kohviku ees. Hiljem tuleb välja, et nad on juba pikemalt abielus olnud.
Muidugi tuleb nentida, et Juliette Binoche'i näitlejatöö on kordades parem nimetatud filmikogu näitlejanna omast.
Elle on ekstsentriline, enesekindel ja kõhklev, ei karda vastuseisu ja leiab pidevalt uusi viise oma seisukohtade põhjendamiseks.
Kahtlemata on ta intelligentne naisterahvas. Kohati tekib isegi tunne, et ta on peast segi, mis omakorda paneb mõtisklema, kuidas James üldse viitsib temaga rääkida ja abielupaari mängimisse veel sügavamale sisse elada.
Ilusad maastikustseenid, Toscana kohvikute miljöö ning üdini usutavad näitlejad teevad teosest igati nauditava filmi.
Tõeline elamus nendele, kes soovivad mõtiskleda kommunikatsiooni ja suhterollide üle ega karda lüüasaamist. Kritiseeritakse nii mehi kui ka naisterahvaid.
Seisukoha loomine, kes vaidluses üle võiks olla, on äärmiselt raske. Naerda saab mõõdukalt.
Autor: Madis Luik
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”