Kriisis idaneb äärmuslus

Kaootiline eurotsooni lagunemine põhjustaks korvamatut kahju Euroopa integratsiooniprojektile - kesksele sambale Euroopa poliitstabiilsuses alates II maailmasõjast. See ei destabiliseeriks mitte ainult kõrge võlatasemega Euroopa perifeeriat, vaid samuti tuumikriike nagu Prantsusmaa ja Saksamaa.

Õõvastav stsenaarium oleks ka 1930ndate stiilis võit poliitilistele ekstremistidele. Fašism, natsism ja kommunism olid vastureaktsioon 19. sajandist kerkima hakanud globaliseerumisele, mis toitus nende gruppide ärevusest, kes tundsid end õigustest ilmajäetuna ning ohustatuna laienevatest turujõududest ja kosmopoliitsusest.

Vabakaubandus ja kullastandard nõudsid kohalike prioriteetide, nagu sotsiaalreform, rahvusliku enesekonstrueerimise (nation building) ja kultuuriline taassünd, tagaplaanile jätmist. Majanduskriis ja rahvusvahelise koostöö läbikukkumine ei õõnestanud ainult globaliseerumist, vaid ka kehtivat korda üleval hoidnud eliiti.

See sillutas teed kahte sorti ekstremismile. Olles silmitsi valikuga kapitali ja majandusliku integratsiooni vahel, valisid kommunistid radikaalsed sotsiaalreformid ja majandusliku isevarustamise. Olles silmitsi valikuga rahvusliku kehtestamise ja globalismiga, valisid fašistid, natsid ja rahvuslased rahvusliku enesekonstrueerimise.

Õnneks on fašism, kommunism ja teised diktaatorluse vormid praeguseks minevik. Kuid sarnased pinged majandusintegratsiooni ja kohaliku poliitika vahel on edasi podisenud. Euroopa ühine turg on võtnud kuju märksa kiiremini kui poliitiline ühtsus - majanduslik integratsioon on hüpanud poliitilisest integratsioonist ette.

Tulemuseks mure, et majandusliku julgeoleku, sotsiaalse stabiilsuse ja kultuuriidentiteedi erosiooni ei saa kontrollida poliitiliste kanalite kaudu. Rahvuslikud poliitilised struktuurid muutusid liiga piiratuks pakkumaks tõhusat abinõu, samas Euroopa institutsioonid on endiselt liiga nõrgad.

Paremäärmuslased on lõiganud suurimat kasu. Soomes Põlissoomlased, Hollandis Vabaduspartei. Prantsusmaal Rahvarinne. Tagasilöök ei ole piirdunud euroriikidega. Rootsis pääsesid parlamenti neonatsid. Suurbritannias soovivad 2/3 küsitletud konservatiividest riigi lahkumist EList.

Paremäärmuslus on toetunud immigratsioonivastasusele. Kuid Kreeka, Iirimaa, Portugali jt riikide probleemid koos murega euro pärast, on andnud neile värsket laskemoona. Nende euroskepsist näivad toetavad aset leidvad sündmused.